Iidsete needus

9. Kauguses vilkuv tuli

Kui Roder esimest korda silmad avas, valitses ümberringi pilkane pimedus. "Ma ei näe enam!" sähvatas tal läbi pea. Aga ta oli liiga jõuetu, et selle üle pikemalt kurvastada. Ja siis veel see valu. Roderil oli tunne nagu ta pea lõhkeks kohe. Ta tahtis kindlaks teha oma vigastuste suurust, aga niipea, kui ta püüdis end liigutada, kaotas ta uuesti teadvuse.

Järgmine kord silmi avades oli ta ümber hallikas hämarus. Ta nägi oksi enda kohal ja laperdavaid lehti ning kergendusohe vallandus ta huulilt – ta ikkagi ei olnud pime. Aga pea tegi endiselt kohutavat valu. Õrnalt kompas ta oma otsaesist ja tundis käe all kuivanud vere kämpu. Kui sügav see haav oli või kui ohtlik, sellest ei olnud tal aimugi. Suurte raskustega kergitas ta pead ja vaatas ringi. Ta oli maandunud otse põõsastesse järve kaldal. Selle poole ta roomama hakkaski.

See nõudis Roderilt meeletut pingutust, aga viis minutit hiljem oli ta kohal. Kõigepealt ta jõi, kuni põletav janu järele andis ning pesi siis haava külma veega. See mõjus värskendavalt. Peagi suutis ta juba istuli tõusta, ilma et pea meeletult ringi oleks käinud. Ka mõtted hakkasid tasapisi selginema.

"Nüüd ma olen siis jälle üksi keset ääretut metsa," mõtles ta endamisi. "Ainult enesetunne on veel sandim." Roder muigas mõrult. Aga siis meenus talle, et ilmselt on ta kaaslased surnud ja pärast seda polnud tal enam tuju isegi muiata.

Veidi hiljem valdas teda uus tunne – meeleheide. Ükskõik, mis kandi pealt ta oma olukorda ka ei vaaginud, täbaramat seisu olnuks raske ette kujutada. Ihuüksi keset ääretut metsa, haavatud ja ilma varustuseta, oskamata kuhugi minna või kusagilt abi otsida. Ümberringi olid vaid lõputult laiuvad laaned, kus kohtumine võõraga tähendas pigem õnnetust kui õnne. Ja mis kõige hullem – ta oli kaotanud oma sõbrad. Roder sai väga hästi aru, et isegi juhul, kui nad ei oleks tapetud, ei saaks ta nende heaks mitte midagi teha.

Oiates ajas ta end jalule. Meeldis see talle või mitte, kuid ees seisis üks äärmiselt ebameeldiv töö. Ta võlgnes seda tüdrukutele. Ta ei saanud neid niisama vedelema jätta, metsloomadele närida. Hädapärased matused oli vähim, mis ta teha sai.

See tähendas, et ta pidi esmalt järsust kaldast üles saama. Muidugi eksisteeris ka imeväike võimalus, et tal õnnestub laagriplatsilt leida midagi, mis aitaks tal ürgmaal ellu jääda. Mõned tekid näiteks. Seega valikut ei olnud, vaevaliselt ajas Roder end jalule ja asus künkanõlvast üles ronima. Ta käed ja jalad värisesid ning pea ähvardas lõhkeda, kuid hambaid risti surudes rühkis ta ülespoole. Aeg-ajalt pidi ta puhkama, kuid niipea, kui südame pekslemine ja vere kohin kõrvades vaiksemaks jäi, liikus ta edasi.

Võimalus öiseid ründajaid kohata tundus olematu. Kogu selle aja jooksul, mis ta järve kaldal oli istunud, polnud ta kõrv tabanud ainsatki kahtlast heli. Ta ei näinud ka mingit põhjust, miks oleksid röövlid pidanud pikemaks laagriplatsile jääma. See ei tundunud lihtsalt loogiline.

Viimaks oli ta kohal. Põõsastest haarates vinnas Roder end üle serva. Pärast lühikest võitlust iseendaga julges ta lõpuks pilgu tõsta. Ta kartis näha oma kaaslaste veriseid laipu, kuid õnneks neid polnud. Laager oli põhjalikult segi keeratud, tekid puruks kistud - aga laipu ei vedelenud kusagil.

"Vähemalt ei ole nad surnud." Roder ohkas ning tundis tohutut kergendust. Ta ei uskunud, et röövlid – kes muud nad ikka olid – oleksid hakanud endale tüli tegema laipade matmise või äravedamisega.

Aga võtta ei olnud sealt midagi. Mis polnud ära viidud, oli puruks pekstud või lõkkesse visatud. Seega oli ta ilma igasuguse varustuseta keset tühermaad. Roder hakkas naerma. Ta polnud kindel, kui kaugele ta üldse suudab minna. Ilmselt saab temast varsti järjekordne luukere kusagil puu all, tulevastele ränduritele imestada. Millegipärast tegi see mõte talle nalja.