Iidsete needus

12. Ootamatu ettepanek

Järgnevatel päevadel tundus, et koos tüliga oli ka tüdrukute sõprus surmahoobi saanud. Esialgu Nette veel lossist ei lahkunud, kuid Fionella juuresolekul oli ta jäik ja napisõnaline. Kui aus olla, ega Fionellagi teistmoodi käitunud ja kui tüdrukutel oli vaja mingil põhjusel omavahel rääkida, tegid nad seda ülima formaalse viisakusega, kuid soojust nende sõnades ei olnud. Selline olukord ei teinud muret mitte ainult Roderile, vaid ka meister Ekkole, igatahes olid ta mõtted tüdrukute juures, kui ta järgmisel hommikul Roderi poole sisse marssis ja teda tugevasti õlast raputas - märksa varem, kui poisile meeldinud oleks.

"Mis on?" pomises Roder läbi une.

"Tõuse üles! Kaikad ootavad. Elu lossis ei tähenda ainult lusti ja lillepidu, vaja on sind treenida!"

Vaevaliselt kiskus Roder pea padja küljest lahti ja avas silmad. Tuba oli hämar, hoolimata küünlast Ekko käes. Taevas akna taga oli täiesti must. "Päike pole veel tõusnudki," ahmis ta õhku.

"Just nimelt. Varane ärkamine karastab tahtejõudu."

Roder oleks hea meelega vandunud. Lõualuid paigast haigutades ja kergelt lõdisedes ronis ta oma voodist välja ning vaatas ringi, otsides pilguga riideid.

"Tubli," kiitis Ekko ning vaevalt veerand tundi hiljem seisid nad juba vastamisi ühel pisikesel siseõuel, mis jäi müüri ja mingi kõrvalhoone vahele. Plats oli täiesti lage ja inimtühi, sobides seega harjutamiseks suurepäraselt. Vähemalt Roderi meelest, kelle arvates olnuks igasugune publik antud hetkel üleliigne.

"Oskad sa öelda, mis tüdrukutel viga on?" päris Ekko pikemalt keerutamata, kui nad end võitluseks valmis seadsid. "Nad lihtsalt tuhisesid minust mööda ega suvatsenud midagi seletada. Ainult põrnitsesid üksteist tigedalt."

Seepeale jutustas Roder lühidalt, mille tunnistajaks ta oli olnud.

Ekko kuulas ja vangutas pead. "Nagu tited. Pea neil on, aga aru sees ei ole. Tülitseda nii tühise asja pärast!"

Treening katkestas edasise vestluse umbes tunniks, sest Roder ei suutnud veel rääkida ja võidelda ühel ajal. Enese kaitsmine lihtsalt nõudis kogu ta tähelepanu. Ent niipea, kui Ekko oli selleks korraks lõpetanud ja Roder lõõtsutades hinge tagasi tõmbas, oli ta jälle suuteline kuulama ja rääkima.

"Ma mõtlesin treeningu ajal järele," sõnas Ekko kaikale toetudes. Päike oli vahepeal tõusnud ning kuldas juba tornitippe. "Meil tuleb tüdrukud ära lepitada!"

Ekko sõnadest võis jääda mulje, nagu oleks tegu millegi lihtsaga. Roder kahtles selles sügavalt.

"Ma tean, mis me teeme," jätkas Ekko, ees eriline teadjamehe nägu. "Mina lähen Fionella juurde ja sina otsid üles Nette ning me veename neid ära leppima. Mingit muud lahendust siin ei ole!"

Roder oli kindel, et võitluskunstides oli meister Ekko ületamatu, kuid tüdrukute alal ei olnud ta ilmselgelt kuigivõrd tugev. Roderi arvates oli see plaan juba eos määratud läbikukkumisele. Aga ta lubas vähemalt proovida.

"Ah-jaa, üks asi veel," hüüatas Ekko ja tasandas siis häält. "Homme koidu ajal saan ma Aliusega kokku. Mul oleks väga hea meel, kui sa kaasa tuleksid. Mõistagi peame taas vara tõusma, aga see ei tohiks ju probleem olla?"

"Tõtt-öelda, ega ma eriti..."

"Tore!" katkestas teda Ekko. "Ma tulen sulle siis õigel ajal järele!"

"Aga kuidas me välja saame? Kas väravad öösel kinni ei ole?"

"On kinni ja muul ajal on seal tugev valve. Aga küll me midagi välja mõtleme. Kui vaja, kasutame kasvõi köit ja laskume salaja müürilt alla."