Iidsete needus

14. Kuninglik jaht (järg)

Roder pidi tunnistama, et mäest alla tuiskavad ratsanikud jätsid päris sügava mulje. Kõige ees kappas kuningas Eonach, kes juhtis küttidesalga kindlakäeliselt lähedalasuva metsatuka poole. Kuninga ümber olid koondunud kõige agaramad jahimehed, nende seas ka Nette, kes ilmselgelt oli otsustanud sündmusest kogu võimaliku lõbu välja pigistada. Fionella oma mustal täkul ei jäänud neist kuigi palju maha. Selleks ajaks, kui kuningas puude vahele kadus, oli ratsanikerivi juba päris pikaks veninud ja Roder oma setukaga alles poolel teel. Loomulikult oli ta ratsanikest kõige viimane. Aga ta lohutas end sellega, et ka meister Ekko ratsutas viimaste hulgas, kuigi Roder aimas miks - ta otsis sobivat momenti, et märkamatult kõrvale põigata ja minna Aliusega kohtuma.

Liviel seisis metsa servas, kohe esimeste puude vahel. Ta oli sadulast maha tulnud ning kompas õnnetu näoga oma ratsu tagumist jalga.

"Isand Roder," hüüdis ta poissi märgates piisavalt valju häälega, et veel puude vahel vilksatavad jahiseltskonna liikmed teda kuulda võiksid. "Paistab, et minu jaht on tänaseks lõppenud. Hobune lonkab!"

Nagu viisakale kavalerile kohane, jäi Roder õnnetule Livielile toeks. Niipea, kui viimane ratsanik oli silmist kadunud, hüppas Liviel nõtke liigutusega sadulasse.

"Aga su hobune... -" alustas Roder.

"- ...pole kunagi lombakas olnud," lõpetas Liviel tema lause. "See oli lihtsalt trikk. Nüüd teavad kõik, et me läksime lossi tagasi ja mitte keegi ei hakka meid otsima. Ka pole meie ümber enam ainsatki uudishimulikku silmapaari."

Nende sõnadega kannustas ta hobust ning nad ratsutasid kõrvuti puude vahel edasi. Peagi keeras Liviel suurelt teelt ära pisemale teerajale ning vaevalt veerand tundi hiljem avanes nende pilgule avar lagendik. Selle teises servas kõrgus hiiglaslik pärn.

"Olemegi kohal." Seda öelnud, hüppas Liviel hobuse seljast maha ning sidus oma ratsu puuoksa külge. Roder järgis tema eeskuju.

"Kas pole tore taas jalgu sirutada?" Naerdes hakkas Liviel üle lagendiku astuma.

"Kas see on siin, mida sa näidata tahad?"

"Muidugi siin. Ära ole nii kärsitu." Liviel silmitses poissi kavalalt. "Me jõuame veel kõike teha. Tule!"

Liviel sammus ees läbi lilledemere suure pärna poole. "Vaata neid õisi," lausus ta. "Kas sa ei tahaks neist mõnda mulle kinkida?"

Masinlikult murdis Roder mõned lilled ning ulatas need Livielile. Ta ei saanud tüdrukust aru. Kuidas sai ta tegeleda tühiste asjadega, kui tema ja ta sõbrad olid ohus?

Liviel võttis lilled ja nuusutas neid. "See on sinust nii kena. Ütle, Roder," - nad olid jõudnud lagendiku keskele, Liviel peatus ja pöördus poisi poole. "Ütle mulle ausalt, kumb neist kahest su tüdruk on? Ma lihtsalt pean seda teada saama!"

Roder vaatas teda hämmeldusega. "Ei kumbki."

Liviel ei uskunud teda. "Minule võid sa ju ikka öelda."

"Ei, päriselt," vastas Roder. "Nad on ainult sõbrad."

"Ah, jäta nüüd. Sa ei arva ju ometi, et ma rumal olen?"

"Miks sa arvad, et keegi võiks minust huvitatud olla? Või mina kellestki?"

"Kas pole nad siis noored ja lisaks veel kenad?" Nad olid taas hakanud pärna poole liikuma. "Ega sinagi pole enam laps. Kumb neist sulle rohkem meeldib? Vean kihla, et Fionella!"

Roder raputas pead. "Me oleme liiga erinevad. Ma arvan, et ta isegi ei märka mind."

Liviel vaatas teda uurivalt. "Vahel ma kahtlustan, et sa oledki lihtsameelne. Mis sa arvad, miks Fionella hommikul minuga nii inetult käitus? Kas ta solvas mind lihtsalt ajaviiteks?"