Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

1.

„Ma ei tule sinuga,“ keeldusin, mõeldes kui igavaks kujuneb kuttide jalgpallimäng.

„Annie. See on finaalmäng. Kõik lähevad sinna.“

„Kas seal on tasuta toitu?“

„Silmadele küll,“ muigas Agnes. „Aga kui sa tuled, ma võin sulle seal friikaid osta või midagi.“

„Lubad, et ostad?“ muigasin.

„Jah, luban.“

Ohkasin ja viimaks olin tüdrukuga nõus. Teadsin, et ta läheb ise sinna mängule ka ainult sellepärast, et ta vend Harry, ja eelkõige Tom mängivad seal. Sest kes muu lööks ennast jalkamänguks nii üles, nagu seda tegi tema? Ta tegi oma juustesse lokke ja meikis end pikalt, kui ma poleks paremini teadnud, oleksin pakkunud, et ta läheb kuskile peole.

„Sa näed tema jaoks liiga palju vaeva,“ mainisin.

„Ei, see pole tema jaoks. Sa ju ikka tead, et kõik lähevad peale seda pubisse tähistama? See on mu enda jaoks.“

„Siis ka lähevad tähistama, kui nad haledalt kotti saavad nagu eelmine kord?“ muigasin.

„Ole veits.. entusiastlikum.“

„Ma ei saa, see on sama, kui ma tahaks sind keemialaborisse kaasa võtta, et ajaviiteks niisama reaktsioonivõrrandeid tasakaalustada.“

„See on kaugel sellest.“

„Minu jaoks eriti mitte,“ muigasin. „Aga parem oleks, et sa siis vähemalt Tomi välja kutsud, muidu oli see täiesti mõttetu käik.“

„Ma tahan, et ta seda ise teeks,“ krimpsutas Agnes nina. „Aga sa võid mu venna näiteks välja kutsuda.“

„Ei, aitäh,“ muigasin. „Ta.. hävitaks mu.“

„Ma teesklen, et sa just ei öelnud seda.“

„See polnud mõeldud.. seksuaalselt. See oli mõeldud nagu.. ma ei tea, ta on nii suur.“

„See ikka kõlab päris rõvedalt.“

Pööritasin silmi ja nügisin teda, ta sai väga hästi aru, et ma mõtlesin lihtsalt ta treenitud füüsist.

Läksime jalkaplatsile jala, polnud vaja kaua kõndida, nii kümme minutit. Olin valmis juba puuduvate istekohtade üle kurtma, kuid siiski leidis Agnes meile kohad kõige alumises reas, kuhu keegi ilmselt istuda ei tahtnudki, sest kardeti palliga pihta saada. Mina kartsin seda ka, aga samuti ei kavatsenud ma terve mängu aja seista.

„Näed, seal on Harry,“ näitas Agnes mulle pingi poole, kus meeskond istus.

„Lahe. Kuidas nende friikatega siis jääb?“

Ta pööritas silmi. „Hoia mulle kohta.“

Panin oma koti tema kohale ning jäin ootama, et ma oma friikad saaks, kuid Agnes tõi isegi midagi palju paremat – ta tõi mulle burgeri. Hakkasin seda kohe sööma, sest ilmselgelt polnud siin mängul ausalt öeldes mitte midagi muud, mis mind paeluks.

Mäng hakkas ka kohe pihta, ma küll jälgisin, mis toimus ja sain aru ka, aga asi ei olnud vähemalgi määral huvitav, nii et ma lihtsalt istusin tuima näoga ja sõin vähehaaval, ka siis, kui kõik ülejäänud püsti kargasid ja karjusid.

Mälusin järjekordset suutäit, kui järsku üks kutt palli teele lõi, aga mulle tundus, et midagi läks valesti, sest pall tuli otse minu suunas. See lendas mulle suure hooga vastu rinda ja põrkas siis vastu mu burgerit, kaste lendas peaaegu igas suunas, ehmatusest ja valust pillasin ma burgeri endale veel sülle ka. Agnes mu kõrval ahmis õhku, kuid ma polnud kindel, kas see oli sellest, et ma just kuradi valusa põntsu vastu tisse saanud olin, või sellest, et kaste lendas ka tema pükste peale.