Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

7.

 „Tegelt ka võtad sama mis mina?“

„Miks mitte? Sa sööd täna midagi normaalset ju. Noh, nii normaalne kui friikad ja viinerid olla saavad.“

Istusime ära lauda ning vaikisime terve aeg kuni toidud valmis said. „Miks sa minuga ei räägi?“ küsisin siis viimaks, kahvliga friikartulite vahel sorkides.

„Miks sina minuga ei räägi? Kas ma tegin midagi?“

„Ei teinud, ma ei tea, ma ei oska sinuga midagi rääkida, kui ma sind parasjagu ei mõnita..“

„Ma ka mitte,“ ta nõjatus oma toolil tagapoole ja jäi mõtlema.

„Ee.. Mis muusikat sa kuulad?“ küsisin siis.

„Naiste oiged, kui nad mu nime karjuvad, on minu muusika.“

„Dougie.. ah, Doug... palun.. mine juuksurisse, see on lausa hirmus,“ naersin.

„Ei, mitte päris nii. Läheme vannituppa ja ma demonstreerin sulle."

„Jumala eest, ei,“ pööritasin silmi ja hakkasin oma friikartuleid sööma.

„Miks mitte?

„Ma ei saa aru praegu, kas sa teed nalja või mitte..“ muigasin.

„Sõltub, kas sa tahad, et see nali oleks. Üks vihaseks võiks praegu päris hea olla.“

„Unista edasi, Jeesus-poiss. Pealegi ma pole nii vihanegi.“

„Veel mitte,“ ta muigas.

-

Meil olid kostüümid seljas ja etendus pidi kohe algama, eesriie oli veel ees, kuid kõik olid kohtadel, samuti ka mina ja Doug. Kõik pidi toimuma ühe vaatusega, mis siis, et see oli pikk. Saal polnud küll ülisuur, aga see oli äärest ääreni täis ning kõik esinejad natuke närvilised.

Ainult tänu Agnese ja Tomi manitsustele suutsin ma täna Dougi kostüümi pärast mitte tögada, kuid endamisi muigasin küll oma solvangute ja naljade üle. Ühel hetkel kadusid eesriidepoole külgedele ning etendus algas.

„Sa näed nii paks välja selles kostüümis,“ ütles Doug mulle ühel hetkel, kui temal ka vist liiga igav hakkas.

„Kas see erutab sind?“

„Ei. Miks sa kohe sellest räägid? Lits oled?“

„Mina ei rääkinud seksist küll midagi.“

„“Erutab“ vihjab küll seksile,“ ütles ta ja nügis mind.

„Ei vihja,“ lõin teda küünarnukiga. „See ei tähenda, et ma seda tahaks või kuidagi lits oleks.“

Nägime, kuidas Tom etenduse raames meie kõrvale kõndis ning rõdul kikivarvukile tõusis, et „Juliaga“ rääkida.

„Suudlus,“ noogutasin ja vaatasin Dougie poole.

„Küsid mult vä? Lits.“

„Sa oled debiilik,“ sisistasin ja vaatasin Tomi poole, kes sel hetkel veel Agnest suudlema polnud hakanud. „Ma pole lits.“

„Ja-jah, väida mis tahad. Kapilits.“

„Kapilits?“ kortsutasin ta peale kulmu ning lõin teda vastu õlga, nii et ta tuikus.

„Jah, nagu kapihomo, et tegelt oled, aga varjad,“ ta muigas ning nügis mind vastu.

Lõin teda nüüd kõvemini, vastu kukalt.

„Mida sa teed?“ sistas ta ning tõmbas mind juustest.

„Mida sa ise teed? Kuidas sa julged?“ lükkasin ta peaaegu ümber. Sain aru, et me rääkisime natuke liiga kõvasti.