Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

12.

See koolist põgenemine oli ikka päris kehv otsus olnud, sest järgmisel päeval viidi meid koos Dougiga direktori juurde, kes pani meid kirjutama seletuskirja. Ta rääkis meile, et karistused on kõik mingi põhjusega, ning et neist kõrvale hiilida ei tohi. Me saime nii suure sõnadevalingu osaliseks, et peale tunde me rohkem ei jäänudki, võibolla sellepärast, et arvati, et meil on karistus käes, võibolla aga lihtsalt sellepärast, et nad teadsid, et me ei tee nagunii midagi.

„Minu juurde?“ küsis Doug, ta enda auto juures.

„Ee.. ei.“

„Õhtul siis?“

„Ee.. ei,“ istusin autosse.

Ta liitus minuga kohe. „Millal siis?“

„Ma ei tea. Ma ei tahagi seda.“

„Miks? Igatsed mu juukseid?“

„Ei,“ pööritasin silmi. „Lihtsalt ma ei taha ja kõik. Ma ei pea, kui ma ei taha.“

„Kas ma tegin midagi? Ütlesin? See oli ilmselt nali.“

„See ei olnud nali.“

„No mille pärast sa nii tõre oled siis?“

„Sa ei pea sellepärast muretsema. Nagu ausalt. Lihtsalt vii mind koju ja ära räägi minuga enam.“

„Suht veenev.“

„Ma tean, aga palun..“ vaatasin anuvalt tema poole, mille peale ta pea lihtsalt otseks keeras ja auto tööle pani.

„Kas asi on selles, et sa pidid minu pärast kõike seda tegema? Üldse karistuse saama ja nüüd veel seletust kirjutama?“

„Ei ole, Dougie.“

„Siis milles see asi on, sest ma olen juba päris endast väljas!“ ta oli vaid paar meetrit sõitnud, kuid peatas auto keset parklat.

„Asi on selles, et sa ütlesid, et ma ei meeldi sulle, okei?“ tõstsin ka natuke häält. „Kui ma sulle isegi ei meeldi, siis ma ei kavatsegi sinuga magada.“

„Sa pole mult kunagi isegi küsinud, kas sa meeldid mulle!“

„Aga sa ütlesid Agnese ees, et ma ei meeldi sulle ja pööritasid silmi ka.“

„Sina oled seda ka teinud.“

Panin käed rinnal risti ja mossitasin enda ette vaadates.

„Kuule, Annie?“ küsis ta siis ja hakkas sõitma.

„Mis on?“

„Me ei pea seda tegema, kui sa ei taha, aga sa meeldid mulle küll..“

„Ma ei taha jah.“

„Miks?“ küsis ta ja hakkas oma sõrmedega mu reiel mängima.

„Kas sa katsud kõikide kaassõitjate jalgu?“ tõstsin oma jala üles, et ta käsi sealt maha libiseks, aga ta pani selle kohe tagasi.

„Ei, ainult sinu.“

„Miks?“

„Sest mulle meeldib.“

„Miks?“

Ta vaatas korraks minu poole, kuid keeras siis silmad tagasi teele. „Mulle meeldib mõelda sellest, mida sa tunned, kui ma sind niimoodi katsun.“ Ta käsi liikus mööda mu reit aina ülespoole, ja nüüd, kui ta seda veel teadlikult tegi, siis jah, tal oli õigus, see pani mind värisema, ja nii väga, kui ma seda ka tunnistada ei tahtnud, see erutas mind. Aga õnneks on naistega lihtne, et vähemalt ei näita see kuidagi välja.