Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

15.

Neid matse käis ikka veel päris palju ja ma olin kindel, et võpatasin igaühe ajal, aeg-ajalt kuuldus vandesõnu ja oigamisi, ägisemisi, kuid ma ei tea, mis toimus. Tegin oma silmad täpselt sel hetkel lahti, kui Dougie oma jaki seljast võttis ja selle mu palja ülakeha peale pani.

„Jumal küll, Annie,“ ohkas ta ning võttis mu endale sülle.

„Ära sina ka mulle haiget tee, palun..“ vaatasin anuvalt Dougi, kelle alahuul oli katki.

„Ma ei teeks sulle kunagi haiget, Annie,“ ütles ta ja kõndis minuga kuskile, kuid see möödus nii kiiresti ja siis olin ma juba tema autos.

„Kuhu sa mu viid?“ küsisin ja nägin suurt vaeva, et silmi lahti hoida.

„Enda juurde. Annie, ära jää magama. Ma ei tea, mis kuradi jama ta sulle andis.“

„Mul on.. nii.. paha, ma ei saa...“

„Ainult natukene veel, okei?“ ta ulatas ühe käe mulle ja ma jäin sellest üsna lõdvalt hoidma, kuna ma polnud muuks lihtsalt võimeline.

Olin peaaegu ära vajunud, kui ta auto järsku peatus ja ma ettepoole vajusin, et siis uuesti ärkvele tulla. Doug tuli minu poole autot, pani jaki mulle jälle peale ja võttis mu sülle. Ta viis mu sisse, aga voodi asemel hoopis vannituppa. Ta jättis mu hetkeks sinna üksi istuma, aga siis andis mulle ühe särgi, mille ma sain selga panna ja siis kükitas mu juurde maha. „Annie, kuuled sa mind?“

Noogutasin.

„Mul on vaja, et sa oksendaks, okei? Sul hakkab parem.“

„Ma ei taha,“ keeldusin.

„Annie, sa ei tea, mida ta sulle sisse söötis, lihtsalt aja endale näpud kurku ja oksenda, või ma teen seda sinu eest.“

Ma ei tahtnud, et Dougie mulle näppe kurku topiks. Kutt aitas mind vetsupoti juurde ja kogus mu juuksed kuklale kokku. Vaatasin lihtsalt potti, mul polnud kõhus paha.

„Annie, tee seda nüüd,“ ütles Dougie ning toetas oma teise käe mu seljale.

„Ma ei taha,“ keeldusin, pisarad peaaegu silmas, kuid siis tegin suu lahti ja sel samal hetkel, kui mu näpud kurku läksid, oksendasin juba. Dougie silitas mu selga. Läks kaks sekundit mööda, kui ma juba uuesti oksendasin, seekord natuke vähem, kuid siiski.

„Tubli oled,“ lausus Doug vaikselt ja ta käsi liikus endiselt mu seljal. „Tuleb veel?“

„Ma ei tea,“ sülitasin potti ja lasin ühe käega vett.

„Mida rohkem seda tuleb, seda parem, okei?“

„Anna andeks, et ma...“ ja kohe kõõksusin ma uuesti, uuesti potti köötsides.

„Ära praegu küll millegi üle vabandama hakka.“

Noogutasin ning sülitasin jälle. Ootasime mõne minuti. „Nüüd on vist kõik,“ ütlesin.

„Hästi,“ noogutas Doug ja aitas mu püsti ja kraanikausini.

„Saad sa ise seista?“

„Ma proovin,“ noogutasin ja keerasin kraani lahti. Ega see eriti kerge ei olnud, aga Doug oli peale vee laskmist kohe tagasi, toetas mind ja hoidis jälle mu juukseid, seni kuni ma suud loputasin. Mu käed värisesid kohutavalt. Ta andis mulle rätiku, millega suud kuivatada, ning siis viis mu enda tuppa. Ta aitas mu voodile istuma.

„Ma tulen kohe tagasi,“ lubas ta ning läks paar minutit, ta naases suure kausiga. Ta pani selle öökapile. „Kui sa tunned, et sul uuesti paha hakkab.“

Noogutasin ning vajusin voodile pikali, suutmata enam mitte midagi teha. Mul oli üle kogu keha nii paha olla, et see polnud mitte millegagi võrreldav.