Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

28.

 Mul oli igatahes õigus, et me ei läinud õigesse kohta, sest mõne aja pärast sõitsime sama teed mööda tagasi, ma muigasin salamisi. „Oleks pidanud vist järgmisest hoopis ära keerama,“ ohkas Doug.

„Äkki eelmisest?“

„Ära aja mind segadusse,“ ta muigas ja keeras välja.

„Kas sa ei tahaks Tomile helistada?“

„Ei taha, ma tean küll,“ oli kutt kindel ning keeras siis järgmisest kurvist vasakule.

„Siin on keelumärk,“ ütlesin.

„Ongi.“

Ma ei öelnud midagi, ju see pidi seal siis olema. Sõitsime edasi, kuni vastu tuli raudaed, ma olin neid varemgi näinud, neid sai lahti teha. „Teen lahti?“ küsisin ja tegin juba oma turvavöö lahti.

„Ei, oota, seda siin varem küll ei olnud...“

„Kas me oleme jälle vales kohas?“ naersin.

„Vist jah,“ ta ohkas ja keeras auto ringi, jälle välja sõites. „See on vist ikka peale seda.“

„Äkki oli see esimene ikkagi?“

„Ei olnud, ma tean ju küll,“ ütles ta.

Keerasime järgmisse sisse ja jõudsime ühe pruuni maja juurde. Doug kummardus ettepoole, et läbi esiklaasi välja vaadata. „Nojah. Nad on kas kapitaalremonti teinud või me oleme jälle vales kohas.“

Ma ei öelnud midagi ja ootasin, et me teele jõuaks. „Palun, kas sa nüüd vähemalt proovid esimest?“

„Ei, see ei saa see olla. Ma tean, Annie.“

„Me helistan Tomile,“ ohkasin.

„Mis sa helistad, nad magavad alles.“

„Ei maga,“ pööritasin silmi ning võtsin telefoni. Valisin Tomi numbri ning panin kutsuma. Doug sõitis üsna pika maa edasi ning keeras siis uuele rajale. Tom vastas alles teise kõne ajal. „Hei! Olete teel?“

„Jep, aga natuke eksinud,“ vaatasin Dougie poole.

„Kus olete?“

Dougie sirutas käe mu telefoni järgi ning pani siis selle omale kõrva äärde. „Ma keerasin sealt ära. Jah, sealt olen möödas.“

„Jänes!“ karjusin järsku, nähes karvast tegelast keset teed hüppamas, Dougie pani hetkega pidurit ning me mõlemad lendasime ettepoole, Dougie pillas telefoni maha.

Vaatasime enda ette. Alla loom igatahes jäänud ei olnud, see polnudki tegelikult jänes, vaid hoopis kass.

„Jumal küll, Annie,“ pööritas Dougie silmi.

„Mis on? Sa oleks talle otsa sõitnud!“

„Ära ehmata mind nii!“ ütles ta ning võttis telefoni automatilt üles.

„Jaa-jaa, kõik on korras,“ ütles ta tüdinult. „Lihtsalt kass. Kuhu ma nüüd sõidan siis?“

Tom vastas talle midagi, mida ma ei kuulnud.

„Okei,“ ütles Doug ning lõpetas kõne, seekord tagurdas teele ning hakkas tagasi sõitma.

„Mis saab siis?“ küsisin.

„Ta ütles, et sõidab sinna teeäärde.“

„Okei,“ noogutasin. Sõitsime ikka päris pika maa, kuni lõpuks nägime Tomi hõbedast autot teepervel seismas, kutt ise seisis vastu autot nõjatudes ja vaatas mööduvaid masinaid, nii et kellelegi võis vabalt jääda mulje, et ta enda oma läks lihtsalt katki ja ta ootas abi.