Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

29.

 Kõndisin kalda äärde, et sinna kükitada ja vett katsuda, see oli päris soe.

„Oh, soe ju,“ märkis ka Agnes.

„Kuule... kas need on kutid?“ nõksasin peaga teise kalda poole, kus üks lühikeste juuste ja vaid shortsidega kutt vette hüppas.

„On jah,“ muigas Agnes. „Kõnnime kogemata mööda?“

„Muidugi,“ naeratasin. Oh kui palju olime me koos kogemata mingite kuttide juurde jalutanud...

„Holy shit, see blond on nii ilus ju,“ sosistas Agnes mulle naerdes.

„Sul on juba üks ilus blond paarsada meetrit eemal,“ muigasin, kuigi pidin tõdema, et ka siinne kutt oli tõesti ilus.

„Ära hakka, vaata teda.“

„Mulle meeldib pigem see tumeda peaga,“ jälgisin kutti, kes parasjagu veest välja tuli ja rätiku haaras.

„Sulle meeldivad kõik tumedad asjad.“

Ma naersin. „Ju vist. Kuigi Doug pole eriti tume. Heck, ta pole üldse minu tüüpi, aga ikkagi...“

„Sina pole tema tüüpi ka, selles võid kindel olla. Aga ometi armastate teineteist.“

„Me oleme vist suht naljakas paar...“ mõtlesin meist koos. Mina, tume ja muidu peaaegu paha tüdruk, koos klassikaliselt ilusa kutiga, kes mängis jalkat. Jalgpallurid ei olnud ju minu eelistus või huviobjektid, pigem paelusid mind mootorrattad ja nahktagid.

Poisid vist märkasid meid nüüd, sest see tumeda peaga kutt hõikas teisele midagi, mille peale blond veest meie poole vaatas.

„Okei, see on juba piinlik,“ muigas Agnes mulle vaikselt, kui me päris lähedal olime.

„Tulite ujuma, tüdrukud?“ muigas blond kutt veest.

„Ei,“ muigasin vastu. „Me... oleme suht eksinud.“

„Ega ujudes rohkem ära ei eksi,“ ütles tumedapäine. „Vesi on soe.“

„On?“ küsisin, nagu ma poleks seda teisel kaldal katsunudki.

„Jah,“ ütles blond endiselt veest, kuid kõndis nüüd kalda poole. „Minu nimi on Josh.“

„Agnes,“ ütles tüdruk minu kõrvalt ning naeratas. Teda oli nii lihtne naeratama panna – piisas vaid ilusast kutist. Minuga nii lihtne ei olnud ja pealegi ei tahtnud ma kõigile oma nime öelda.

„Tema on Annie,“ ütles Agnes minu eest ja ma pööritasin silmi. Nii palju siis sellest...

„Mina olen Alec,“ ütles tumeda peaga kutt. „Kuidas siis ujumisega jääb?“

Ausalt öeldes oleksin ma tahtnud minna – see oli praktiliselt minu viimane kevad või suvi, kus ma midagi sellist teha oleks saanud, ja see mõte hirmutas mind. Peale lapse saamist ei saa ma enam nii lihtsakäeliselt kellegi maale või kuskile pidutsema minna. See mõte võttis mu nagu seest tühjaks - see oli kohutav, mul oli elu veel ees ja mulle tundus, et mul jääb oma noorus kasutamata.

„Meil pole ujumisriideid kaasas,“ ütles Agnes.

„Ja siis? Sa ikka tead, kus me oleme, eks? Keegi ei näe sind siin, võid paljalt ka minna.“

Agnes muigas ning nüüd oli minu kord midagi tema jaoks ära rikkuda: „Tomile see vist küll ei meeldiks, et keegi teine sind paljalt näeb.“

Agnes vaatas mind vabandavalt. „Aga alukatega võime ju minna...“

„Kes on Tom?“

„Mu poiss-sõber, kes on praegu... kuskil.“

„Ahah...“ vastas Josh selle peale lihtsalt ja hüppas pisikeselt puusillalt uuesti vette.