Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

17.

Listen up, lugege Stradiwarius uut juttu "Iroonia". Lingi tema profiilile saate pühendusest ^ ;)

-

 Võtsin oma asjad ja läksin siis üles, et need selga panna ja siis ka emale helistada. Kuigi mulle meeldis see Dougi antud särk, siis riietusin ma ikka tagasi enda rõivastesse, välja arvatud Dougie pusa, mille ma ikkagi peale panin, ja helistasin siis Agnese toast emale.

„Annie? Kus sa oled?“

„Ma olen Agnese pool.“

„Sa ei tulnud eile koju ja ma üritasin Agnesele ka helistada, aga tema ka ei võtnud vastu! Kus sa olid? Kas kõik on korras?“

„Ma olin terve öö siin, aga me sõitsime enne bussiga ja ma jätsin oma koti bussi, Agnese telefon oli minu kotis,“ mõtlesin käigupealt mingi vale välja, et seda vabandada. „Ma üritasin sulle helistada Agnese kodutelefoniga, aga sa ei võtnud vastu. Tulime just bussijaamast, sain koti kätte, kõik on okei.“

„Miks sa enne koju ei võinud tulla? Kell on seitse läbi!“

„Anna andeks, ma isegi ei mõelnud sellele. Tõesti, anna andeks. Ma tulen varsti koju.“

„Tule kohe koju.“

„Okei, jah, tsau,“ panin kõne ära ja mõtlesin endamisi, et kas ta ka siis minu peale nii pahane oleks, kui teaks, et mind peol uimastati ja siis vägistada taheti? Seda aga ei saanud ma talle mitte mingil juhul rääkida, mul oleks sel juhul elu lõpuni keeld pidudele minna ja isa annaks ilmselt samuti Harryle kitli peale.

Ma ise aga polnud üldse kindel, kuidas ma Harry suhtes tundsin. Pettunud – jah, vihane – jah, kurb – jah, ma ei teadnud, kas see oligi lihtsalt suur pettumus, või siiski südant täitev vihkamine, mis mu pikemal mõtlemisel üle keha tuimaks muutis. Ma olin ainult ühele asjale tänulik, ja see oli see, et Doug õigel ajal jaole sai. Seda ma oskasin hinnata, ja kui see sama kutt, kes mind enda Annieks nimetas, Agnese tuppa astus, siis ma läksin lihtsalt tema juurde ja kallistasin teda, pikemalt mõtlemata. „Sul oli õigus, kuradi jube on ärgata üles, kui sa tead, et keegi peab olema sinuga, aga ei ole.“

„Anna andeks, ma.. jah.“

„Ära palun rohkem inimesi peksa, okei?“

„Ma ei luba midagi.“

Lasin temast lahti ja ohkasin.

„Kuidas sina üldse nii rahulik oled? Kas sa ei peaks nagu... teda vihkama või midagi?“

„See on mu enda süü, vaata, mida ma tegin. Ma palusin tal enda kutti mängida ja ma ise võtsin selle lollaka joogi vastu, kui ma poleks seda teinud, oleks kõik korras.“

„Kas sa teed nalja?“ see oli Agnese hääl, mida ma Dougi tagant kuulsin. „Ta on küll mu vend, aga mida vittu, Annie. See on sinu süü umbes sama palju, kui see on Dougi süü või Tomi või ükskõik kelle teise, kes türa ei teadnud, et Harry midagi sellist üldse teeks. Ma olen nii fucking vihane praegu, türa, mis mõttes ta joodab sulle mingit paska sisse ja... see on rõve, Annie.“

„Mida te tahate, et ma teeks, ma ei saa aru?! Postitaksin facebooki, et ta seda tegi? Karjuksin ise tema peale? Räägiksin su vanematele? Ma olen juba sellepärast piisavalt nutnud ja teda oma peas sõimanud. Teate, mis on veel kohutav? Kui ma oleks tulnud siia sekund kiiremini, oleks Harry mu alla ajanud, sest ta sõitis täpselt sel hetkel väravast välja, kui ma hakkasin sisse astuma. Ma ei usu, et ta mind üldse märkas. Või siis ta tahtiski mulle meelega otsa sõita.“

„Ta ei tahtnud sulle meelega otsa sõita..“ ohkas Agnes, kuid ta silmis peegeldus siiski teatud õud.

„Võibolla.“