Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

31.

 „Vau... lihtsalt, vau. Millal pulmad on? Kas ma võin isamees olla?“

„Seda pead sa küll Dougilt küsima,“ naersin. „Aga pulmad... peale sünnitust.“

„Miks mitte kohe?“

„Esiteks pole ma isegi mitte täisealinegi veel, ja teiseks ei taha ma rasedana altari ette astuda...“

„Miks mitte? Ei mahu unistuste kleiti?“

„Seda ka...“

„Nojah, eks ta ole vist jah vara.. ma ei tea, palju õnne siis,“ ta naeratas ja andis mulle kiire kallistuse.

„Kas ma saan toiduga kuidagi aidata?“

Tom andis mulle ülesande salat valmistada, kõik asjad olid külmkapis olemas. Poole protsessi ajal tuli Agnes ka appi ja aitas mul kõik asjad kokku segada, samuti edasi õues laua katta ja muud toimetused teha.

„Nii mõnus on,“ märkisin. „Nagu tõsiselt, peaaegu juba suvi. Saaks selle kooliga ka siis ühele poole...“

„Nii vähe veel ju,“ naeratas Agnes.

„Ma kardan tegelikult... see aasta pole midagi, aga järgmine...“

„Sa saaksid alati koduõppele jääda. Käia mingeid eksameid tegemas ainult.“

„Kas ikka saaks?“ imestasin. „Kuidas?“

„Mina ei tea täpsemalt, pead ise uurima... Ega lapsega vist nii hea ei ole jah koolis käia või rasedana. Jumal, kahju sust lausa... kogu aeg igasugused isud, laps surub põiele, seljavalud, gaasid..“

„Iu.“

„Jah,“ naeris Agnes ja läks siis tuppa tagasi. Ma kõndisin Dougie juurde, kes liha valvas ja aeg-ajalt leeke kustutas. Ta jõi õlut, ja pakkus seda mulle ka, ilmselt unustas ära, et ma ei saa.

„See on ebaaus, et sina saad ja mina mitte...“

„See on ka aus, et naised multiorgasme saavad.“

„Sina pole mulle küll ühtegi anda suutnud.“

„Ühtegi?! Nii et sa oled teeselnud?!“ ta oli sellest peaaegu paanikas.

„Ei, nagu, mitut järjest.“

„Aa... noh, meil on täna aega.“

„Nii hästi, kui see ka ei kõlaks, ma ei taha seda teha.“

„Miks mitte?“ kortsutas ta kulmu.

„Sest me oleme külas, c'mon,“ muigasin.

„Mis siis?“ ta naeris.

„See pole sobilik. Pealegi meie eelmine kord oli nagunii ju alles.“

„See oli mingi esmaspäeval või teisipäeval ju.“

„Ma ütlesingi, et alles.“

Dougie pööritas silmi. „Nagunii see meeldib sulle ju, milles asi?“

„Asi on selles, et kas sa oled kuulnud, kuidas kõik siin majas kostab?“

„Ma võin su vaikima sundida,“ ta muigas.

Kuigi see mingipärast üle mu kere mingisuguse kuumalaine saatis, siis otsustasin ma mitte alla anda, mul oleks liiga imelik pärast Tomile otsa vaadata.

„Kuidas sa seda veel teeks?“ naersin.

„Umbes nii,“ ütles ta ning kõndis mu seljataha, pani käe üle mu suu ja tõmbas mu pea rohkem kuklasse.