Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

43.

Astusime Dougiga kursusemajja sisse ning meie õnneks oli eesruumis palju inimesi, kes kõik ootasid, et kell neli lööks. Üks mees tõusis enda naise kõrvalt püsti ja pakkus mulle istet, ma naeratasin ja võtsin selle pakkumise vastu, Dougie jäi mu kõrvale seisma.

Inimesi oli seal igasuguseid. Kursuse nimi oli küll midagi noorte vanematega seoses, aga ju siis oli sellel suhteline tähendus, olid ka neljakümnendates inimesed ju ometi alles lapsevanemateks saamas, seega mitte elatanud. Üks asi sai mulle kohe kindlaks, ja see oli see, et mina ja Doug olime raudselt ruumis vanuseliselt kõige nooremad, aga mitte keegi ei vaadanud meid niimoodi nagu seda tegid vanainimesed ühistranspordis, pigem just naeratati.

Viimaks avatigi meile uksed ning kõik võtsid sisse istekohad ühes väiksema klassiruumi moodi toas, põrandal maas mattidel. Seal, kus pidi olema meie „õpetaja“, oli väga palju lapsetarbeid, lausa kohutavalt palju. Lapsehäll, vanker, käru, igasugused mänguasjad, raamatud, mähkmed – mida oli kohe terve hunnik, seega ma kahtlustasin, et me peame ise nukkudel mähmeid vahetama – ja igasugust muud jama, kaasa arvatud ka kodukeemia, mis mind kolmu kortsutama pani.

Kursus algas nii, et meie juht tutvustas ennast, rääkis enda elust, oma lastest ja oma raamatutest. Tuli välja, et kõik need kaasa võetud asjad olidki absoluutselt tarvilikud.

Naine rääkis meile, millised mänguasjad on lastele ohtlikud, ma polnud osadele neist isegi mõelnud, samuti olid igasugused keemiapudelid – nagu näiteks vetsuvärskendaja ja absoluutselt kõik madalal olevad asjad lapsele potentsiaalseks ohuks. See kõik oli loogiline ja ilmselgelt ei kavatsenudki ma valgendit põrandale jätta või mingit muud sarnast trikki teha, aga mul oli ausalt öeldes hea meel, et ka Dougie seda kuulas, sest ma ei olnud tema puhul selles üldse nii kindel.

Edasi läks üle jutt lemmikloomadele ja just eriti kassidele. Meile räägiti, et kassid võivad lapsi tihtipeale näha kui enda saaklooma või mänguasja, mille pärast ei tohiks neid kunagi valveta jätta. Õnneks oli aga mu ema minuga sellest juba juttu teinud ning ta ütles, et kui vaja on, siis saab kassi alati nende juurde viia, kuigi mulle tundus, et ema tahtis nagunii meie loomakest endale, talle olid kiisud minu teada algusest peale meeldinud.

Mulle tundus, et teoreetiline osa viis meid läbi absoluutselt kõigest, mis üldse rääkida sai, see kestis kindlasti tund aega või isegi veelgi kauem. Paljud paarid kirjutasid endale igasuguseid märkmeid üles, aga minu arust polnud see üldse vajalik, see jutt oli üsna sama, mis vanemate moraal enne peole minekut – kõik on juba ammu teada.

„Nii palju siis imikutest,“ naeratas naine. „Nüüd on teil kõigil võimalus ise beebil mähmeid vahetada! Ja naised, ärge kahelgi enda mehel seda teha käskimast.“

Ma naeratasin Dougi poole natuke õelalt ja ta naeris ka. Kõik said endale ühe nuku ja mähkmed, siis anti meile aega. „Noh.. tahad esimene olla?“ muigas Dougie ja vaatas enda ees asetsevat nukku. „Kas see on poiss või tüdruk?“

„Mis vahet seal on, nagunii kakab ja oksendab samamoodi,“ naersin, mille peale Dougie naerdes sõrme huultele pani, et ma natuke vaiksemalt võtaks.

„Okei,“ ohkasin siis ja vaatasin nuku poole. „Ma saan sellega hakkama küll.“

„Teeselge, nagu see oleks päris laps. Olge temaga ettevaatlikud,“ rääkis naine ja hakkas siis inimeste juures ringi käima.

„Okei, beebi,“ tõstsin ta ettevaatlikult enda ette ja võtsin siis mähkme. Dougie vaatas kõrvalt, mida ma teen. Võtsin ta jalgadest kinni ja panin mähme ta pepu alla, nii, nagu olin näinud oma tädi tegemas. Siis tõstsin ta väiksed jalakesed natuke laiali.

„Sina ja mina eile,“ sosistas Dougie mulle kohatult ja ma hakkasin naerma, kuid raputasin siis pead ja tegelesin lapsega edasi. Lükkasin ta mähkmete eesosa üles ja panin krõpsud kinni.

„Jess,“ muigasin ja vaatasin Dougie poole. „Aga nüüd ta lasi ennast täis ja sinu kord on vahetada.“

„No muidugi,“ muigas Dougie ja keeras siis lapse enda poole. „Okei, nii...“

Naine oli oma järjega meie juurde jõudnud ja istus meie juurde maha. „Tere! Kuidas teie nimed on?“ naeratas ta.

„Mina olen Annie, ja see on Dougie,“ naeratasin vastu.

„Nii armas.. ja mitu nädalat meil siin on?“

„Kaheksateist.“

„Kui imeline! Ja kas see on poiss või tüdruk?“

„Poiss,“ naeratasin.

„Siis saab koos oma issiga rokkida,“ ütles naine kuidagi väga entusiastlikult ja ma naeratasin, ilmselt oli see sellepärast, et Dougie kandis nahktagi, täna nägi ta üsna „rokilik“ välja küll. Siis hakkas naine Dougiele instrukstioone andma, kuidas ikkagi seda mähet vahetada ja mina vaatasin pealt, kuidas ta täiesti kuiva nukku mingi safakaga pühkima pidi ja siis uue mähkme talle alla pani.

„Näete, tuleb välja küll,“ naeratas naine ja läks siis edasi.

„See naine on mingi haige, me ei tule siia enam mitte kunagi,“ vaatas Dougie mind üsna põrnitsevalt.

„Miks?“ naersin. „Tundus üsna lahe.“

„Väga lahe tõesti, Annie,“ ta pööritas silmi.

„Tunnista ausalt, et sa oled lihtsalt pahane, et sa ei osanud seda mähet nii hästi vahetada, nagu sa arvasid,“ muigasin.

„Ei ole!“

„Oojaa, oled küll,“ naersin, mille peale Doug natuke mossitas. Kursus läks aga edasi, saime veel selgeks, kuidas last hoida tuleb, et ta pea ilusti terveks jääks ning naine pani just suurt rõhku sellele, et kui laps sünnib, siis on vanematel võrdselt tööd, et see ei ole ainult naise või ainult mehe kohustus, nõuab mõlemalt suurt pühendumist, aga ometigi pidi see aeg nii kiiresti mööduma, juba varsti pidi pisike jooksma ja laulma, siis juba kooli minema. Ma naeratasin tema juttu kuulates, sest tema rääkimisest oli aru saada, et ta kõneles seda kõike südamest. Järgmine kord pidi olema kahe nädala pärast, mil me pidime oma sündivale lapsele kirja koostama, aga kahjuks või õnneks tegime me Dougi soovi kohaselt ning see jäi meie ainukeseks korraks seal kursusel.