Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

24.

 „Millal sa teada said?“ küsis ema ja istus mu voodile.

„Täna saingi.“

„Ja mis Doug sellest arvab? Kui vana ta üldse on, kas ta käib tööl?“

„Doug on veel kaheksateist. Ja peale suve läheb ta ülikooli, tööle ka ilmselt.“

„Ja ta mõtted? Mida ta tegi, kui sa talle ütlesid, et sa rase oled?“ küsis ema ja ohkas.

„Ta hakkas küsimusi küsima. Aga tema arvab, et ma peaksin lapse alles jätma.“

„Mida sa ise arvad?“

„Mina arvan, et.. ma saan hakkama. Viimase kuu kooli lõpetamine pole mingi probleem, tagasiminek on see, mis mind morjendab, sest laps peaks sündima jaanuaris. Ma ei tea, kuidas ma siis koolis käin...“

„Oh jumal issand, Annie, kas sa tõesti aborti ei taha teha? Või sa sünnitad ta, aga paneme ta lapsendamiseks?“

„Kui ma teen aborti, siis ma hakkan seda kindlasti kahetsema. Ma lugesin netist selle kohta ja...“

„Tõsi,“ ütles ema, ta silmad minul. Ma vaatasin teda natuke, kuni ta ohkas. „Ma tegin ka sinu vanuselt aborti. Aga sel ajal... Jeesus, siis oli see väga-väga kole asi. Kohutav, lihtsalt nurgataga tehti ära, mu ema ei andnud mulle mingit valikut. Ma lootsin, et sa ei lähe minu jälgedes, aga ega käbi kännust kaugele kuku, eks?“

Vaatasin teda suurte silmadega. Mul pole õrna aimugi, et minu ema peaks peale minu veel üks laps olema.

„Tead, kuidas ma olen alati öelnud, et sa oled ime? Sest peale seda.. koledat asja, läks kõik halvasti, mul tuli põletik, sest mida sa ikka loodad, kui keegi sind sealt mingisuguse roostes tangidega lõhub. See oli kohutav, ja arstid ütlesid, et ma ei saa enam kunagi lapsi, kuid nad said kogu asja nii kontrolli alla, et midagi välja ei lõigatud. Aga siis juhtus su isa, me abiellusime – ta ei teadnud seda, et me lapsi ei saa saada, ja ma ei julgenud talle siis veel rääkida ka – me proovisime ikkagi last saada, ja ühel hetkel ma jäingi rasedaks. Aga ma nägin veel pikka aega luupainajaid – ma nägin seda last unes, kuidas ta küsis mult, et miks ma ta ära tapsin. Süümepiinad olid nii suured, ja kõige hullem, et mina polnud seda valinud. Ja sellepärast tahan ma, et sinul oleks valik. Et sina ei näeks seda last hiljem unes.“

„Miks sa seda mulle varem rääkinud pole?“ ahhetasin.

„Miks ma olekski pidanud? Mis mõttega? Et sa saaks teada, kui loll ma noorena olin?“

Neelatasin, ta ütles seda vist seda silmas pidades, et mina olin ka loll. „Kes isa oli?“ küsisin.

„Isa oli... üks poiss koolist, me olime armunud. Hiljem tuli välja, et ma talle nii väga ei meeldinudki.“

„Kas ta teadis?“

„Ei. Ta ei saanudki teada.“

„Aga isa?“

„Isale ma kunagi tõesti rääkisin, peale seda, kui ma sinuga rasedaks jäin.“

„Kas me võiks talle rääkimist natuke edasi lükata?“ küsisin ettevaatlikult.

„Kui sa seda tahad, jah. Kuigi ma arvan, et peaksime ikkagi rääkima, ta on ju su isa.“

„Kui ma nüüd aus olen, siis ma kardan Dougi pärast. Ma kardan, et ta teeb Dougile midagi, ta on nii palju neid ähvardusi ju lausunud.“

„Seda küll, aga ma arvan, et need on pigem jutud... Pealegi on need enamasti purjus olekus ju öeldud.“

„Jah, aga ikkagi...“