Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

36.

Läksin tüdruku majja sisse ja ta ootas mind juba köögis. Samuti oli seal Harry, kellele ma saatsin vaid ühe pilgu, enne kui me üles läksime.

„Näe,“ võtsin kotist tahvli ja andsin talle.

Tüdruk naeratas. „Aitäh.“

„No räägi siis,“ istusin ta arvutitoolile.

„Ma ütlesin talle, et ta poleks pidanud üldse kellelegi sinu rasedusest rääkima, ta ajas seda nii kaua tagasi, et ta üldse rääkis, ja kuni ma lõpuks talle selgeks tegin, et see ei saanud keegi teine olla, siis ta vihastas mu peale ja me läksime nii tülli kui üldse sai...“

„Sa poleks pidanud minu nii väga kaitsema, et teie suhe kannatab...“

„Chicks before dicks,“ ta naeris. „Pealegi oleks sa sama teinud.“

Ei oleks, aga ma ei saanud talle sama öelda, kuigi samas olid meie olukorrad ka erinevad. Noogutasin lihtsalt.

„Sitt ajastus muidu,“ muigasin. „Lõpetamine on lähedal.“

„Seda küll jah,“ noogutas Agnes. „Ju ta siis ei ole meie ajal kohal, hull asi.“

Ma muigasin. „Kui nii ütled. Sa siis kaheteistkümnenda aktusele ei tule?“

„Muidugi tulen, sest Harry ju lõpetab.“

„Aa.. ma juba unustasin,“ naersin. „Jah, okei.“

„Mhm,“ ta muigas. „Mul suva ka temast.“

„Okei,“ muigasin. Oli tal jee...

-

Kui eksamid edukalt sooritatud olid ja samuti ka meie aktus peetud, siis oli aeg sealmaal, et kutid – Dougie, Tom ja ka teised oma eksameid sooritama lähevad ning siis lõpetama hakkavad. Dougie sai kõik eksamid kolmed ja oli selle üle jube õnnelik, sest ta ütles, et ta polnud terve aasta midagi õppinud, ma pidasin seda üsna lamedaks, aga see polnud eriti minu asi ning samuti oli tal tänu jalgpallile ülikoolis koht olemas.

Ülikoolist ja edasisest elust rääkides oli Dougie endale töökoha leidnud. Ta töötas nüüd müüjana ühes muusikapoes – see sobis talle, kuna tegeles ise nagunii bassi mängimisega, kindlasti oskas paari asja soovitada. Tegin endale märkuse talle ühel päeval niisama tööjuurde minna, et teda lõunasöögiga üllatada.

Dougie lõpetamise päev oli aga laupäev ning ma panin endale parasjagu kleiti selga, kui avastasin, et see oli mulle väike – lukk lihtsalt ei läinud kinni. „Emme! Mida ma teen, see ei lähe kinni enam!“ hõikasin ema, kes parasjagu telekat vaatas. Kõndisin elutuppa.

„Mida sa arvad, et sa teed?“ ta muigas. „Paned teise kleidi.“

Pööritasin silmi. „See on muidu okei, aga ma olen vist juurde võtnud, sest see ei lähe just siit ribide juurest...“

„Sa oled rase, ilmselgelt võtad ju juurde. Näita siia.“

Kõndisin tema juurde ja tõstsin oma käed üles. „Proovime,“ ohkas ta. „Hinga nii välja kui saad.“

Tegingi nii ning ema punnitas luku kinni. „Nojah, nüüd see kisub,“ kommenteeris ta.

„Kohe vaatan,“ üritasin hingata ja kõndisin peegli ette. „Nojah. Rõve.“

„Pane mingi kardigan peale, siis ei jää üldse nähagi.“

„Mul ei ole praegu musta, sul on?“

„Miks must? Sul on see valge ju, ja pane need valged kingad ka ja ongi okei.“

„Nojah, okei, proovin,“ noogutasin ja läksin jälle oma tuppa. Panin ema soovitatud riided selga ning kui ma ainult kolmanda nööbi kinni panin, jäi see tõesti hästi. Mu valged, hõbedase ninaga kingad sobisid alla hästi ning ma olin valmis minema. Kahjuks pidin seda jalgsi tegema, sest Dougie pidi varem kohal olema ja Agnese maja asus peaaegu sama kaugel kui kool.