Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

34.

-

„Ma pean sinuga rääkima,“ kutsusin Agnese endaga pööningukorrusele.

„Mis toimub?“ ta tundus mures.

„Mult on mingi viis inimest juba küsinud, kas ma olen rase. Ainukesed, kes teavad olete sina ja Tom... tahad mulle midagi rääkida?“

„Käsi südamel, ma pole mitte kellelegi sõnakestki poetanud!“

„Kuradi Tom,“ lõin käega vastu seina.

„Ma ei oleks arvanud...“

Ohkasin ning vaatasin Agnese poole. „Lihtsalt eita kui keegi sinult ka küsib, okei?“

Agnes noogutas. Hakkasime alla korrusele minema, kui trepi peal tuli meil vastu Harry. „Arvasingi, et te siin olete.“

Ma vaatasin eemale, Harry oli küll absoluutselt viimane inimene, keda ma näha tahtsin.

„Kuule, üks küsimus, et miks mulle juba sada õnnitlust lapse puhul on antud?!“

„Mis asja?“ kortsutas Agnes kulmu ning nüüd keerasin mina pea ka Harry poole tagasi.

„Nad arvavad, et sa oled minu lapsega rase!“

„Ei ole...“ Alles nüüd tulin selle peale, et kõik võisid tõesti olla teinud valejäreldusi nii Harry vägistamiskatse kui ka minu lapse isa kohta, nagu Agnes kunagi arvas.

„No mine...“

„Kas sa oled päriselt rase muidu?“ vaatas Harry mu kõhu peale.

„Mis see sinu asi on, sitapea?!“

„No aga see ei ole ju ometi minu laps vähemalt? Ei saa ju olla...“

„See ei olegi sinu laps, jumal küll, Harry. Mine ära nüüd,“ käskis Agnes.

Kutt turtsatas ja läkski minema, jättes mind taas Agnesega kahekesi.

„Issand jumal, ma tahan nii väga koju minna...“ istusin trepiastmele maha.

„Aga läheme.“

„Ei saa, ajaloos on mingi haige töö...“

„Nojah.. lihtsalt ignoreeri siis neid debiilikuid.“

„Ma ei tule siia kooli järgmine aasta, tõsiselt. Mul on nii pohhui praegu, mul pole seda stressi vaja,“ ajasin end püsti ja ohkasin.

„Mis mõttes? Sa ei saa ometigi kooli pooleli jätta, mõtle oma tulevikule.“

„Mõtleme midagi välja, nagunii ise rääkisid sellest, et mul on võimalik kodus õppida ja töid teha.“

„Nojah, see oli mõte, ma pole kindel ju...“

„No, kui ei saa, siis ma ei tea. Kui ma end nii halvasti tunnen, siis see pole kellelegi hea ju. Pealegi on kolm kuud ju see ohtlik aeg ka...“

„Ära praegu veel mõtlegi sellele, ürita lihtsalt lõpetada, terve suvi aega ülejäänud jamaga tegeleda.“

Ohkasin vaid ning me läksime tagasi tundidesse.

Lõunavahetunnil saime nagu kombeks Dougiga sööklas kokku, ning istusime kõrvuti, aga mina otsustasin söögikorra vahele jätta. Kogu see raseduse teema oli mu tuju nulli viinud ja ma oleks parema meelega kodus passinud.

„Mis on, Annie?“ küsis Dougie ja võttis mu käest kinni. „Miks sa ei söö? Tahad burksi?“

Ma ei teadnud, kas see pidi nali olema või mõtles ta seda tõsiselt, ma lihtsalt vaikisin ja kiskusin oma käe tema omast lahti.