Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

38.

„Kas Annie tuleb meie poole või viime koju?“ küsis ta isa, kui me autosse istusime.

„Koju vist,“ pakkusin. Tahtsin sellest kleidist välja saada.

„Hästi. Dougie, meil ongi vaja rääkida.“

Vaatasin järsku kuti poole, kartsin, et see jutuajamine tuleb minust. Dougie võttis mul julgustavalt käest kinni ja naeratas, ma ei tea miks, aga see muutis mu tuju palju paremaks.

Mu kodu oli lähedal ning paari minuti pärast pandigi mind värava ees maha, võtsin oma roosi kaasa ja tänasin Dougie vanemaid toidu ja sõidu eest. Ta ema naeratas mulle ja ütles, et see pole üldse tänu väärt, et ma olen osake perest, see pani mind naeratama.

„Miks sa lillega tagasi tulid?“ küsis ema kohe, kui ta mind nägi. „Ei käinudki aktusel?“

„Käisin, aga Dougie kinkis selle mulle tagasi,“ naeratasin. „Kümne nädala puhul.“

„Täna sai kümme nädalat?“ naeratas mu ema.

„Ma ise ka täpselt ei tea, aga ju siis oli Dougiel meeles, millal... noh jah.“

Ema muigas ja andis mulle vaasi, kuhu sisse ma selle panna saaks. Täitsin selle veega ja viisin enda tuppa lauale, kohe võtsin ka endalt selle lämmatava kleidi seljast ja panin aluspesu jalga, mõeldes järsku sellele, et äkki Dougie isa oligi temaga sellepärast rääkida tahtnud, et sattus samasse vetsu ja nägi mu pesu, pani pildi kokku. Lootsin, et see ei ole nii, vastasel juhul ei julgeks ma talle enam kunagi otsa vaadata.

Viskasin end voodisse lamaskile ja võtsin sülearvuti, et niisama netis ringi vaadata, kuni mu telefon helises. Helistajaks oli Dougie ja ma võtsin selle, naeratus näol, vastu. „Hei.“

„Hei,“ ta muigas. „Isa tegi minuga selle väikese jutuajamise...“

„Nii,“ tahtsin juba teada, millest see oli.

„Ja ma pean ütlema, et... see puudutas seda vetsuskäiku.“

„Ei ole,“ panin ühe käe endale silmade ette. „Fuck.“

Dougie naeris. „Tahad, teada, mis ta ütles?“

„Mitte eriti, aga noh...“

„Ta ütles, et kuna me olime nagunii nii kaua ära, ja ta vetsust ühed alukad leidis, siis ta sai aru, et me olimegi seal keppimas käinud, siis ta muigas ja andis mulle high five'i.“

„Mida?“ hakkasin närviliselt naerma.

„Jah,“ kuulsin Dougie muiet. „Ma arvasin, et ta ütleb, et see oli loll tegu, aga nojah... Vahel on ta täitsa muhe.“

„Oh jumal... mul on ikka piinlik, mis ta nüüd minust arvab...“

„Midagi ei arva, rahune,“ ta muigas. „Pealegi see oli sinust midagi uut. Mulle meeldis see.“

„Meeldis?“ muigasin.

„Jah, sest see oli esimene kord, kui sa ise tahtsid.“

„Ei olnud esimene kord...“

„Oli ikka küll... Aaa, ja mu ema märkis, et mu pluusikrael oli su huulepulgajälg, ta imestas, et kust see sinna sai.“

„Ah... appi, sorry,“ naersin jälle. „Me peame seda salajas hoidmise asja veel harjutama.“

„Vist küll,“ ta muigas. „Mis teed?“

„Istun niisama, mis ise?“

„Sama. Varsti tulevad külalised ja sööme torti ja noh, kõik see värk. Kahju, et sa siia ei tulnud, oleks saanud sind oma vanavanematele tutvustada.“