Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

25.

Panin teetassi lauaäärele ja istusin oma voodile, pitsakarbi panin ka sinna. Dougie istus minu kõrvale ning tegime pitsa lahti. „Oh damn,“ muigasin. „See näeb nii hea välja.“

„Nii et peale burgerite sööb ta ka pitsat,“ muigas Doug ja võttis esimese lõigu sealt.

„Kui ma nüüd mõtlen, siis ma peaks vist lapse pärast natuke tervislikumaks hakkama...“

„Võibolla jah...“ ütles ta ettevaatlikult.

Ma naersin selle peale ja panin käima teleka, millest jooksis „Perepea“ seriaal. Jäime Dougiga seda vaatama, osa lõpuks oli meil pitsa söödud.

„Ma käin vetsus ära,“ tulin voodilt maha ja võtsin pitsakarbi endaga kaasa, et see ära visata. Kui ma tagasi tulin, seisis Dougie keset tuba, näoga minu poole ja ta pilk oli väga intensiivne. Mul oli kahtlane tunne, et ta kavatses nüüd sellest millestki rääkida. Kõndisin temast umbes kolme sammu kaugusele ja jäin talle otsa vaatama. Palun ära ole midagi väga halba...

„Ma tahtsin... noh, see asi, mida ma sulle rääkima pidin, eks. Küsima.“

Noogutasin. „Jah.“

Doug oli üsna närvis, aga järgmisel hetkel oli ta ühel põlvel minu ees. „Annie.“

Ahmisin õhku, teadsin küll, mida ta tegema hakkab. Holy fuck.

„Kas sa... abielluksid minuga?“ Ta tõstis mu ette sõrmuse, mis oli mustas karbikeses.

See ei olnud võimalik, ma olin seitseteist, teadsin teda kaks kuud! Lihtsalt... Ta oli inimene, kellega mul oli tõesti vist võimalik koos elada, aga kas see oli nüüd see õige otsus? Kas ta tegi seda ainult sellepärast, et ma olin rase ja ta tundis, et ta peab? Oleksin pidanud talle midagi vastama, aga ei osanud. Ma lihtsalt vaatasin teda suurte silmadega ja vajusin siis temaga samale kõrgusele, põlvili põrandale.

„Dougie... kas see nagu liiga vara ei ole?“

„On küll, aga... Ma tahan, et laps sünniks perre, kus vanemad on abielus, tead? Ja mu isa rääkis mulle alati, et kui naine on rase, siis tuleb ära võtta.“

„Nii et sa teed seda ainult sellepärast, et sa tunned, et pead?“

„Ei, Annie. Mõtle sellele. Sa oled juba rase, seda ei saa tagasi võtta – me hakkame nagunii teda koos kasvatama, või sa ei taha, et ma selles osaleks?“

„Muidugi tahan,“ vaatasin enda ette maha. „Aga lihtsalt... abielu? Pulmad?“

„Pulmadega võime mitu aastat oodata.“

Noogutasin. „Kas sa tõesti oled selles kindel?“

Ta noogutas. „Aga sina?“

Mõtlesin natuke. Kui ma teda vihkama hakkaks ja sellest midagi välja ei tuleks, võiks ma sõrmuse vabalt sõrmest visata, see polnud ju mitte midagi ametlikku – midagi polnud veel registreeritud.

„Jah,“ vastasin siis ja tõin oma silmad tema omadega kohtuma.

„Nagu.. jah jah?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Nagu jah jah,“ muigasin ja naeratasin.

Ta võttis sõrmuse karbist välja, terve aeg hästi õrnalt naeratades, ja ma andsin talle oma sõrmed, kuhu Dougie sõrmuse lükkas. Õnneks sobis sõrmus hästi – ei olnud liiga väike või ei hakanud maha kukkuma. „See oli mu ema oma,“ ütles ta. „Ja kui nüüd sellest rääkida, siis mu ema ütleb, et ma teen õigesti. Ma rääkisin talle kõigest, ta andiski selle mulle eile.“

„See on imeilus.“ Vaatasin talle otsa, mõlemad naeratasime. Siis tegin talle ühe sammu lähemale ja kallistasin teda. Dougie hoidis mind omale nii lähedal, kui üldse võimalik oli, ja mõni aeg me lihtsalt põlvitasime seal nii – aeg oleks nagu peatunud.