Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

39.

„Miks mitte?“ kortsutasin kulmu. „Ma saan küll.“

„Sul pole vaja end venitada või mingeid suuri pingutusi teha.“

„Kuule...“ hakkasin temaga vaidlema, kuid ta muigas ja pani mulle sõrme suule.

„Mul on hea meel, et sa pole oma trotsi kaotanud, aga ei, Annie, ma ei lase sul seda tassida.“

Seejärel võttis ta välja võtmed, mille olime omanikult saanud, ja avas trepikojaukse. Kui ta kotid sisse tõstis, läksin ma järgi, ning koos kõmpisime me kolmandale korrusele. Doug avas nüüd koteriukse ning me astusime sisse, ma võtsin kingad esikus jalast ja vaatasin ringi. Nagu naine lubanud oli, oli suurem mööbel alles, aga puudusid kõiksugu kaunistused – perepildid ja raamatud, ilmselgelt olid tühjad ka kapid ja voodipesu ei olnud, isegi ühte vaipa mitte.

„Jube kahju, et siin nii tühi on... see oli ilus vaip,“ naljatasin.

„Mis vaip?“ kortsutas Dougie kulmu, ilmselt polnud ta seda isegi märganud.

„Ei midagi,“ muigasin ja võtsin nüüd küll ise oma koti, et see elutuppa viia.

„Mis nüüd?“ naeris järsku Dougie.

„Ma ei tea... ma ei oska kuskilt alustada,“ muigasin ja vaatasin ringi.

„Me võiks voodi sisse õnnistada.“

Ma naersin. „Seda jõuab hiljem. Aga me võime alustada sellele pesu peale panemisega.“

„Hea küll... kus need ongi?“

„Suures kohvris.

Dougie läks sellega tegelema ning ma vaatasin kööki. Laua peal oli kirjake naiselt, kes tervitas meid meie uues kodus ning ta oli kirja külge pannud ka maja korraeeskirjad. Märkasin ka „loomad on keelatud“ punkti, aga seda täpsemalt uurides sain teada, et hoopis suuremad loomad, nagu koerad ja mistahes muud suuremad elukad, keegi ei keelanud kiisupoegasid või akvaariumikalu. Kassist rääkides, olime loomakese veel igaks juhuks minu poole jätnud, pidime homme temale ja ta tarvetele järele minema.

„Mis see on?“ küsis Doug, kui kööki tuli.

„Kiri omanikult. Ja siin on eeskirjad ka,“ andsin paberi talle. Kutt jäi kööki seda uurima ning mina läksin enda koti juurde, et tasapisi asju kuskile ära panema hakata. Oli ilmselge, et koht ei saagi kohe koduna tunduda, aga ilmselgelt ei muutunud see ka kuidagi hubasemaks, kui asjad olid kohvritesse pakitud.

Alustasin vannitoast: panin oma kreemid ja muud tarbed vannitoakappi, jätsin vaid ühe riiuli Dougile, sest tal polnud muud kui habemeajamisvaht ja žilett, mis minu suure valiku kõrval kahvatusid. Vannituppa sai kohe ära panna ka rätikud ja duśigeelid, lisaks pidasin ma vajalikuks endale keerulise duśisüsteemi selgeks teha.

Kui ma sealt väljusin, oli Dougie elutoas ja vaatas telekat. Ma oleksin võinud ka riideid kappi panema minna, aga otsustasin selle asemel hoopis Dougiele kaissu pugeda. Toetasin oma rinna vastu ta selga ja kutt pani käed mu kõhule, ta silitas muhku mu kõhul ja ühel hetkel vaatasime me korraga teineteise poole. „Annie, kas...?“

„Kas sa tundsid seda ka?“

„Nii et see oli päriselt?“ Dougi suu venis kõrvuni.

„Appi,“ naeratasin ja tulin ta sülest ära. „Holy shit.“

„Oota, kus sa põgened nüüd, tule siia,“ naeris kutt ja võttis mu puusadest kinni. Ta lükkas mu särgi üles ja pani kõrva vastu kõhtu.

„Ta tegi seda uuesti!“ naeratas Doug, kuid ma tundsin seda ka.