Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

23.

 „Dougie! See pole sinu otsustada.“

„Ei olegi, ma tean. Minu poolest võiks me üldse lapse alles jätta.“

„Kas sa teed nalja?“

„Ei tee. Ma tean, et me oleme noored... aga ma ei taha, et ma oleks ühel päeval sinu jaoks mees, tänu kellele pidid sa midagi sellist kogema.“

„Ja sa arvad, et ma ei kahetseks, kui ma seitsmeteistkümneaastaselt emaks saaks?!“

„Võibolla kahetseks, aga mul oli üks sõbranna, kes tegi aborti, ning kes... ta nuttis sellepärast pidevalt. Ta vajus lihtsalt nii suurde depressiooni, et ta ei tulnudki enam majast välja. Ta ütles, et kahetseb seda elu lõpuni. Ma ei taha, et see sinuga ka juhtuks, ma ei saa ju... sind ka kaotada.“

„Mind ka? Nii et... see sõbranna oli su tüdruk?“

Ta viivitas vastusega: „Jah.“

„Räägi mulle.“

„Kindel?“ küsis ta.

Noogutasin. Võisin ju kuulda küll, mis kunagi olnud oli, see ei muudaks midagi.

„Noh, me olime juba mingi paar kuud käinud, kui tema ka ootamatult rasedaks jäi. Ja siis, noh, ma olin ju noorem veel, mingi seitseteist alles saanud või midagi, ja ta teatas, et ta on rase. Ma läksin nii endast välja, ütlesin nii valesid asju, ja... igatahes, tüdruk oli samuti kindel, et teeb abordi, ja mitte nende tablettidega, vaid noh, operatsioonina. Aga siis peale seda opipäeva läks kõik järjest allamäge – ta nuttis kogu aeg, eriti öösiti, ma ärkasin kogu aeg ta nutu peale üles, ja ta ei tahtnud midagi teha. Kõik soovitasid, et ta psühholoogile läheks, aga ta ütles, et temaga on korras, et see on ajutine. Oli jah ajutine... senikaua kestis, kuni ta end üles poos.“

„Dougie..“

„Ma mõtlen sellele vahel, ja imestan, et ta seda varem ei teinud... aga samal ajal olen ma õnnelik ka, et ta seda varem ei teinud, sest muidu... ma ei tea, see oli igatahes peale meie lahkuminekut – see oli siis ilmselt ka osalt minu süü, aga vastasel juhul oleks ta mu hulluks ajanud.“

„Dougie, see pole sinu süü.“

„Natuke on. Ma poleks pidanud teda üksi jätma, tead? Võibolla kui ma oleks veel natuke kauemaks jäänud, oleks ta suutnud sellest välja tulla.“

Ma ei öelnud midagi, sest tal võis õigus olla, ma ei saanud talle öelda, et ei ole.

„Aga kui sa nüüd seda mõtled, siis jah, ma olen temast üle saanud, lihtsalt sellised asjad jäävadki kummitama. Ja ma tean, et me pole sinuga isegi koos, aga ma ei elaks midagi sellist teist korda üle. See on haige vaatamine – kuidas ta jääb päev-päevalt nõrgemaks ning lihtsalt... ta polnud enam inimene, Annie. Ta oli nagu... temast oli koos selle lapsega elu välja imetud. Ja nüüd, kui mina ka läksin, siis ta andis alla. Ma ei saa lihtsalt uuesti.“

„Doug...“ keerasin end ta süles teda kallistama.

„Luba mulle, et sa ei tee aborti. Kasvatame selle lapse üles.“

„Ma ei tea, Dougie... Ma tahan enne oma ema arvamust kuulda.“

„Okei, aga lihtsalt, tea, et ma olen sinu jaoks sajaprotsendiliselt olemas. Ausalt, kõiges. Ma ei kao kuskile.“

Noogutasin ja lasin temast lahti, kuid jäin talle siis otsa vaatama. Kummardusin natuke lähemale ja suudlesin teda, viimasest korrast oli palju möödas.

„Luba mulle, Annie,“ sosistas ta suudluse vahepeale ja mul ei jäänud üle muud kui noogutada.

-

Olime minu juures, kuni mu ema koju tuli. Siis ei jäänud muud üle kui minna, ja talle neid uudiseid teatada. Istusime köögilaua taha ja Dougie võttis mul laua alt käest kinni.

„No nii...“ ütles ema. „Ma juba arvan, ja sa ei või Dougi juurde elama kolida.“

Kui ma ainult midagi nii lihtsat tahaks... „Ema. Asi on nüüd selline, et... ma olen rase.“

„Nalja teed? Palun ütle, et see on nali.“

„Ei tee. Ja ma tahtsin rääkida sinuga sellest enne, kui isa koju tuleb.“

„Kas sa tegid testi? Panen arstile aja kinni?“

„Tegin jah testi. Tuleb panna jah.“

„No nii siis... miks? Mis sul arus oli?“ selle asemel, et minu peale karjuda, tundus ema kuidagi nii väsinud, pettunud, kurnatud.

„See polnud tahtlikult.“

„Ma usun jah, aga igasuguseid meetodeid on, et rasedust ära hoida. Ja sul ei tulnud mõttessegi minu poole pöörduda, et ma sulle midagi ostaks?“

„Tavaliselt on ju vanemad need, kes seda piinlikku turvalise seksi juttu ajavad, ja käsivad kondoomi kasutada,“ muigasin.

„Ehk sa ütled, et see on minu süü?“

„Ei,“ raputasin pead. Kuidas ta sellest nii aru sai?! „Ja me kasutasime küll kondoomi.“

„Kõik korrad?“

„See oli ainult üks kord.“

„Millal?“

„Mingi kuu aega tagasi.“

„Okei... kui sa nii ütled. Mis sa teed? Aborti?“

Ma vaikisin pikalt, Dougie pigistas julgustavalt mu kätt ja vaatas minu poole. „Me jätame lapse alles.“

Emal läks pikk aeg, et üldse midagi teha, ja siis ma nägin, kuidas ta nutma hakkas. Ma olin eeldanud kõike – et ta helistab isale, paneb mu koduaresti, karjub, aga mitte seda, et ta nutma hakkab.

„Anna andeks,“ ütles ta, ning läks lauast ära. Ta läks nuttes oma tuppa ega tulnudki sealt tagasi.

Vaatasin Dougi poole, tema juba silmitses mind. „Mis nüüd veel saab?“ küsisin, tundsin kuidas endalgi silmad kipitama hakkavad.

„Nüüd me ootame,“ vastas Doug.

„Mitte siin köögis, sest varsti tuleb isa, ja mul on kuri kahtlus, et ta tahab peale millegi sellise kuulmist sulle molli anda.“

„Kas sa räägid tõsiselt?“

„Räägin jah, ta on seda varem korduvalt öelnud, et kui mingi jama on, et mingi poiss mind ahistab või mingi vanem mees minuga midagi teeb, või ühesõnaga, jah, ma ei kahtle selles, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta oli noorena poksija ka veel.“

„Äkki ma peaks ära minema?“ Doug tundus mures.

„Ei, ma lihtsalt... Ma üritan teha nii, et te kahekesi ei jääks. Aga... ole tugev, Doug.“

„Oh shit,“ sosistas ta. „Ma juba mõtlesin, et see on hea, et sul mingeid vanemaid vendi pole, aga nojah siis.“

„Läheme üles,“ tõusin püsti ning me läksime ära minu tuppa. Istusime niisama voodis, arvutis, kui ema ühel hetkel minu tuppa tuli.

„Ma panin sulle juba homseks aja. Kooli ei lähe siis,“ ütles ta ning noogutas, nägin, kuidas ta üritas end koos hoida.

„Okei,“ ohkasin ning vaatasin Dougi poole, kes mulle ka ühe pilgu saatis.

„Ma arvan, et Dougie peaks nüüd koju minema, ja me räägime sellest hiljem koos isaga ka.“

„Okei,“ ma noogutasin ja Doug tõusis püsti.

„Helista mulle, okei?“

„Helistan,“ lubasin, ja Doug läks toast välja, jättes mind emaga kahekesi.

-

Tahtsin öelda, et selle juttu häälte arv on täiesti uskumatult suur haha, aitäh teile! Samuti jõudsin ma mingi viis minutit tagasi selle jutuga päris lõpule, hetkel olete täpselt pool läbi lugenud ;)