Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

20.

„Elab jah, sest ma ei saanud ju Dougi ees midagi möliseda, oh I swear, et kui ta oleks ainult üksi olnud...“

„Me võime temaga huiata ju,“ muigas Agnes. „Töötab ta siin läheduses? Teeme mingi tünga.“

„Hmm.. jah.“ Võtsin oma burgeri kotist välja. „Aga ikkagi ma ei saa aru, miks Doug mu nii kergesti koju viis. Nagu ma ütlesin ühe korra, et vii ja ta isegi ei vaielnud.“

„Mis mõttes?“

„Ma ütlesin, et mul pole enam tuju, ja et ta mind koju viiks, aga ma lootsin, ma ei tea... mingisugustki vastupanu? Aga ta lihtsalt sõitiski mu maja ette ja ütles ilusat õhtut ja kõik.“

„Doug on ise ka üks paras opakas, et ta sinuga ei võidelnud, aga Annie, faktid ütlevad, et noh.. talle meeldib Ellie. Nii et ma parem sinu asemel pingutaks.“

„Persse see, kui ma talle ei meeldi niisama, siis ma ei kavatsegi hakata teha mingeid muudatusi oma iseloomus, et Dougile pugeda... mida vittu, MUL BURGERI VAHEL ON TOORES KOTLET.“

„Oh, Annie, the bitch is going down.“

-

Ootasime Agnesega õhtupimeduses, et Ellie vahetus lõpeks ja ta viimaks sellest hoonest välja tuleks. Kükitasime kahekesi ühe prügikonteineri taga, mõlemal käes üks munakarp, vahepeal itsitasime närviliselt ning rääkisime plaani üle.

„See on kõige haigem asi, mida ma teinud olen,“ muigasin ma.

„Kuule, ta on haige mõrd ja ta tahab sult Dougi üle lüüa. Nii ei lähe,“ muigas Agnes. Ma ei tea, kust talt see äkitsene julgus tuli, aga mulle täitsa meeldis Agnest ka nii näha.

„Sul on õigus,“ muigasin

Järsku aga läkski tagauks lahti ning ma kuulsin, kuidas kivid tüdruku jalanõude all krudisesid, kui ta oma autole lähenes. Just siis, kui ta alla vaatas, et oma kotist autovõtmeid otsida, sosistas Agnes: „Nüüd!“ Ja siis sihtisime mõlemad munadega plika suunas. Mu vise läks küll mööda, see lendas vastu ta autot, kuid Agnes tabas.

Ellie ahhetas segaduses, ja vaatas siis meie poole, kuid me olime enne kindlaks teinud, et olime varjus. Saatsime tema poole veel paar muna teele, enne kui ta oma auto taha jooksis.

„Mida kuradit te teete? Kes te olete?“ küsis ta väga kilaval häälel.

Ma ei suutnud naeru tagasi hoida ja itsitasin vaikselt, Agnes naeris samuti. „Oleme kanafarmist! Tänavu olid pooled munad mädad ja me tulime linna lõbutsema!“ hüüdis tüdruk, sest minu hääle oleks ta ilmselgelt ära tundnud.

„Ma kutsun politsei, kui te kohe ei lõpeta!“ karjus ta ja ma viskasin veel ühe muna ta auto pihta.

„Te libud! Tulge välja ja näidake ennast!“ ta oli maruvihane ja ta hääl oli vähemalt oktav kõrgem kui muidu.

„Ei, kullake,“ muigas Agnes ja siis viskasime oma viimased munad veel ta auto pihta. Ma juba eeldasin, et ta arvab, et see võin mina olla, sest kes teine seda suvaliselt teeks? Või noh, võibolla oli ta kõigiga bitch...

„Kas see oled sina, Bianca?! Issand jumal!“

„Appi, me jäime vahele, jookseme!“ ütles Agnes teda parodeerides ning me pistsime jooksu.

„Bianca, ma HÄVITAN su!“ kriiskas ta meile veel järgi, kui me kõrvaltänavatesse kadusime. Me ei hakanud kuskile eriti pagema, sest ilmselgelt ta ei kavatsenud üleni munasena meile järgi tulla.

„Oh, shit, Bianca,“ naersin hingeldades.

„Mul on temast isegi kahju,“ naeris Agnes samuti ning me kõndisime ära väiksesse metsatukka, kuhu jäime pingile istuma. Võtsime veidi hinge ning naersime peaaegu kogu aeg tehtu üle. Hingepõhjas tundsin end pahasti, sest no olgem ausad, kui keegi mind munadega loobiks, oleks ma ka jube pahane, aga sellegipoolest oli ta mind solvanud ja mulle burgeri vahele toore kotleti sokutanud, nii et ma üritasin mitte eriti süümepiinu tunda.