Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

41.

Astusin poest läbi, et midagi kaasa osta ja seadsin sammud Dougie töökoha poole. Täna oligi see päev, mil ma plaanisin teda lõunasöögiga üllatada ja mul oli hea meel, et ma jõudsin sinna sellisel ajal, et Doug oli veel seal.

„Hei,“ astusin poodi sisse ja naeratasin.

„Annie,“ Dougi kulmu kerkisid. „Mis sa siin teed?“

„Ma tõin sulle süüa,“ naeratasin.

„Aa..“ ta tundus hetkeks segaduses ja siis tuli leti tagant ära, et mind kallistada. „Kuidas pisike elab?“

„Hästi ikka,“ noogutasin ja panin käe hetkeks kõhule.

„Kas ta on veel puksinud?“

„Ei ole,“ muigasin.

„Hea küll, aga... ee... noh, sa oleksid võinud mind hoiatada, et sa tuled.“

„Miks?“ olin segaduses.

„Sest mul oli tegelikult kellegagi lõunasöök plaanitud.“

„Kellega?“

„Noh.. Elliega.“

Vaatasin maha ega öelnud midagi, kuni lõpukus ohkasin. „Okei.“

„Okei?“

„Ma lähen siis, anna andeks,“ keerasin end ringi.

„Annie, ära nüüd solvu, ma lihstalt ei teadnud, ma poleks seda sellele päevale plaaninud muidu,“ ta võttis mu käest kinni, aga ma tirisin selle samakiiresti lahti.

„Ma pole solvunud. Aga..“ mu lause jäi pooleli, kui Ellie uksest sisse astus. Vaatasin korraks Dougie poole ning läksin siis uksest välja, isegi head aega ütlemata.

„Agnes?“ helistasin tüdrukule. „Kas ma sinu juurde võin tulla? Mul on süüa.“

„Muidugi. Ja see on see „mingi sitt just juhtus hääl“...“

„Jah, aga mul läheb mingi kakskümmend minutit või kuidas bussidega on.“

„Hea küll, ma tulen peatusesse vastu. Tsau.“

„Tsau,“ ohkasin ning minu õnneks tuligi buss täpselt sel hetkel, kui ma peatusesse jõudsin. Mul oli terve bussisõit aega mõelda ning see ajas mu hulluks, ma sain ise ka aru, et käitusin liiatigi lapsikult, oleksin pidanud Dougile vähemalt mulje jätma, et mind ei huvita, ja kõik ongi okei, mitte lihtsalt välja marssima. Mind ajas närvi see, et üks vanatädi vaatas mind üsna põlastavalt, mis see tema asi oli, kas ma olin rase või mitte? Mind ajas sel hetkel kõik nii närvi, et kui Agnes mind lõpuks kallistas, siis mul oli tunne, et hakkan nutma.

„Sa värised,“ ehmatas Agnes. „Kas kõik on ikka korras?“

„Ma ei jaksa enam. Ma ei suuda Dougiga olla, ma ei suuda lihtsalt. Ma ei taha enam rase ka olla, sest kõik vaatavad mind nagu hoora, mul on nii paha..“ hakkasin päriselt nutma.

„Tasakesi nüüd,“ rahustas tüdruk mind ja silitas mu selga. „Läheme minu juurde ja ma teen sulle teed.“

Noogutasin ning pühkisin silmade alt pisaraid ära, üritasin naerda või midagigi, et pisaratega võidelda. Kõndisime tüdruku maja poole, mina terve aeg pea norgus. Sinna jõudis saatis Agnes mu üles ja jäi ise mulle teed tegema.

„Näe, kummelitee,“ pani ta selle oma laua peale, kus kõrval ma istusin. „Räägi nüüd, kui sa tahad...“

„See algas juba eile, Dougie tahtis Ellie soolaleivale kutsuda, ma ütlesin kohe, et jääb ära ja ma ei taha teda sinna, siis sain teada, et nad suhtlevad pidevalt. Nüüd läksin siis Dougile süüa viima ja tema ütleb, et sorry, aga tal on Elliega lõuna plaanitud. Ma kardan, Agnes, esimest korda ma päriselt kardan, sest samal ajal kui mina olen siin suur kui elevant, siis Ellie näeb minu kõrval väga hea välja ja ma tõesti kardan, et ta võtab Dougi minult ära.“