Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

40.

„Okei, kes kohvi tahavad?“ tõusin siis jälle püsti.

Sain jaatava vastuse kõigilt, seega kallasin kolm tassi kohvi täis. Meil polnud isegi kohvikoort ega suhkrut, see oli piinlik.

„Doug, saad korra siia tulla?“ kutsusin teda.

Kutt ilmus kohe kööki ja vaatas minu poole. „Mine kohe siia maja kõrvale poodi, too pakk kohvikoort ja suhkrut.“

Dougie hakkas naerma, kuid juba pani ta esikus tenniseid jalga. „Tulen kohe tagasi.“

„Kuhu ta läks?“ küsis mu ema imestunult.

„Kohvikoort ja suhkrut tooma...“ muigasin piinlikkusega. „Te oleksite võinud veidi hiljem tulla, siis oleks meil vähemalt midagigi pakkuda olnud.“

„Oh, ära sellepärast muretse, kullake... kuigi te oleksite võinud end natuke paremini varustada küll,“ ema naeris. „Aga kui ta juba läks..“

Noogutasin. „Pood on siin samas, ta tuleb kohe.“

Läkski võibolla vaid kümme minutit, kui Doug juba tagasi oli. Ta ei ostnud mitte ainult minu palutud asju, vaid ka ühe koogi ja paki mahla. Ma naeratasin selle peale, kui armas ta välja nägi, kui ta need asjad köögilauale pani ja kohe ka kõigega tegelema hakkas, võttis kapist väiksed taldrikud ja lusikad (mis õnneks meile jäetud olid!) ja viis siis need elutuppa, ma järgnesin kohe kahe tassiga, siis tõin ühe veel järgi, seekord koos kohvikoore ja suhkruga.

Nüüd tegid kõik endale joogid parajaks ning sõid kooki, ainult mina keeldusin, sest mul oli vaja magada ning samuti mind hakkasid juba häirima need lisakilod, mis aina kogunesid. Ma sain täiesti aru, et ma olen rase, ja see on normaalne, aga miks ometi pidid ka muud kehaosad peale kõhu juurde võtma?

Kui mu vanemad viimaks lahkusid, otsustasime Dougiga, et me ei lähe ikkagi täna poodi, vaid homme hommikul. Olin selleks ajaks enda riided ilusti kappi pannud ning võtsin endale sealt pidžaama, mille ma peale duśi all käimist selga panin. Läksin juba ära voodisse, Doug liitus minuga hetk hiljem.

„Ma unustasin emale öelda, et laps liigutas,“ meenus mulle ühel hetkel ja ma vaatasin Dougie poole.

Kutt muigas. „Ära talle vast nii hilja helistama ka hakka.“

„Polnud plaaniski,“ naersin.

„Kuule aga.. sul on ülehomme sünnipäev.“

„On jah,“ noogutasin. „Kust teadsid?“

„Sa arvad, et ma ikka päris loll olen?“ ta naeris. „Ei mäleta oma naise sünnipäeva?“

„Ma ei tea..“ muigasin ja keerasin end tema poole.

„Mis sa sünnipäevaks tahad?“

„Mitte midagi. Ausalt,“ muigasin ja võtsin Dougie käest kinni, mille peale ta meie sõrmed vaheliti põimis. „See korter on minu kingitus.“

„Kui sa nii arvad..“ ta noogutas. „Aga millal me peo teeme?“

„Me ei teegi pidu.“

„Mis mõttes?“

„Ma ei taha oma sünnipäeva pidada,“ raputasin pead.

„Aga soolaleivapidu?“

„Seda võib küll,“ noogutasin. „Aga mitte kohe. Enne teeme siin natuke kodusemaks.“

„Jaa, seda muidugi,“ ta noogutas ja silitas mu külge.

Ma lükkasin end kuti rinnale ja silitasin teda õrnalt käega sealt samast. „Kelle me kutsume?“