Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

18.

 Peale seda õhtut ei olnud miski enam sama. Inimesed hakkasid pooli valima, kas Doug või Harry. Meie tavaline lõunalaud lagunes laiali ja Harry läks üldse jalkatiimi vastasmeeskonda mängima. Mina polnud pühapäeval Agnesele helistanud, ma polnud pühapäeval üldse mitte midagi teinud. Esmaspäeval koolis teadsid mingi imenipiga kõik inimesed, mis juhtunud oli, ainult, et mõnes versioonis oligi Harry mind vägistanud, ja mõnes versioonis polnud narkootikume ollagi, lihtsalt Dougie sattus meile peale, kokkuvõttes polnud ükski versioon täielikult õige, ja see oli veel hullem. Ma oleks tahtnud lihtsalt mõnda inimest õlgadest raputada ja karjuda, et nad oma asjadega tegeleks.

Kõige hullem oligi see, et juhuslikult mitte keegi meie pundist ei läinud Harry poolele. Agnes küll vireles kahe vahel – see valik oli küll Doug või Harry, aga tema jaoks oli see enamvähem kas tema oma vend või parim sõbranna. Ma ei süüdistanud teda selles, et ta ka Harry poolel tahtis olla, mina oleksin ka ilmselt oma venna valinud. Ma ise polnud Harryga sõnagi vahetanud, tema ei üritanud vabandada ja mina ei üritanud teda sõimata, omad vitsad peksid nagunii.

Läksin raamatukokku, et Agnest sealt leida, aga ta ei istunud seal, ma juba teadsin, kus ta täpsemalt on. Kõndisin pimedaima nurga poole, aga enne sinna jõudmist tegin, nagu oleks köhinud. Astusin siis edasi ja nägin Tomi ja Agnes, kes mõlemad natuke õhetades minu poole vaatasid.

„Sorry, et ma segan, aga, Agnes, kas me saame rääkida?“

„Jah, muidugi,“ Agnes noogutas ning Tom võttis seda vihjena, et ära minna. Ma istusin sinna samasse põrandale maha ja toetasin selja vastu riiulit, Agnes tegi sama.

„Kuidas sul läheb?“ küsisin.

„Musiselt,“ ta muigas.

Ma muigasin selle peale ka, aga vaatasin siis tema poole. „Kuidas siis Tomiga oli?“

Ta naeratas ja punastas õrnalt. „Ootamist väärt.“

„Kas ma saaks kuulda mingisuguseid üksikasju?“ muigasin.

„Mitte veel, ma tahan seda mõni päev endas hoida.“

Ma naeratasin. „Kui nii, siis nii.“

Hiljem, kui ma koju hakkasin minema, möödusin ma mingitest kuttidest, kes kutsusid mind hellitavalt libuks. See oli minu jaoks kõik, ma lihtsalt kaotasin end, tundsin, kuidas pisarad mu silmist välja tulevad ja ma kiirustasin kuskile eemale, kuskile, kus keegi mind ei näeks. Tegelikult jooksin ma treppidest üles, viimasele korrusele, kus keegi mind isegi otsida poleks osanud, tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski jooksevad – see ei olnud ju ometi minu süü, või siiski oli? Ma ei kandnud isegi lühikesi riideid, mul olid ju ometi teksad jalas ja särk ei näidanud ka liiga palju...

Mulle oleks meeldinud kellegagi koos olla, ja see keegi oli Doug. Ma teadsin, et ta on veel tunnis, aga ma vajasinteda, sest teadsin, et ta suudaks mind lohutada. Saatsin talle sõnumi, kus ütlesin, et kui ta saab, siis ta tuleks minuga pööningukorrusele. Hetk hiljem kuulsin, kuidas üks klassiuks lahti lendas ja siis tulid juba sammud trepist üles.

„Annie?“ Dougie nägu oli nii murelik.

„Te ütlete, et see pole minu süü, aga türa, teised ütlevad, et on,“ vaatasin teda oma kipitavate silmadega.

„Kes sulle mida ütles?“ ta istus minu juurde maha ja tõmbas mu enda jalgade vahele, jäi kätega ümber mu kõhu hoidma.

„Vahet pole, lihtsalt, kas see on minu süü? Kas sellepärast, et ma olen naine, jäängi ma nüüd alati süüdi?“

„See ei ole sinu süü, kullake. Ütle mulle nüüd, kellele ma molli andma pean?“

„Lihtsalt, mingid kutid kutsusid mind libuks.“