Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

9.

 Doug naeris. „Sina ja mina? Sa tahad minuga kakelda?“

„Jah. Kohe praegu. Ma ei tee nalja,“ ütlesin ja tõukasin teda rindu.

„Annie, ei, ma ei löö tüdrukuid.“

„Alles väitsid sa, et ma olen mees,“ astusin talle lähemale.

„No ilmselgelt sa ju ei ole mees, ja ma ei löö sind.“

„Kindel?“ lõin talle kõrvakiilu.

„Annie, ära katseta siin piire.“

„Ma ei katseta midagi. Kaitse ennast, sitapea,“ saatsin rusikahoobi ta kõhu poole teele, kuid ta võttis mu randmest kinni.

„Annie, ma ei kakle sinuga.“

Lõin talle jalaga põlve, kuid üldse mitte nii kõvasti, et tal väga valus oleks.

„Nii et sul on tõsi taga, jah?“ ta vaatas mind kissis silmadega.

Lõin käega ta näo suunas, kuid ta põikles sellest kõrvale. Ta taganes kogu aeg, vaid vältides ja blokeerides mu lööke, kuid mitte midagi isegi vastu tehes. Seda seni, kuni ma talle kottidesse lõin.

„Annie, ma löön su maha,“ lubas ta, kui oma valust üle sai. Ta tundus maruvihane ning see oli ka mu viimane võimalus joosta ja enda kaitseks mopp haarata, kuid ma jäin sellega sekund hiljaks. Hakkasin end pöörama, kui ta mind rusikaga õlga lõi. See oli päris valus.

Keerasin end tagasi tema poole, ma kartsin teda nii väga, kuid ma ei saanud seda näidata. Sihtisin nüüd ta kolmnurka ning lõin teda sinna, kuid ilmselgelt polnud see piisavalt, et talle väga haiget teha.

„Kas sa tegelikult ka arvad, Annie, ei sa saaksid minust jagu?“ ta peaaegu möirgas selle ning see pani mind tahtma joosta, kuid ma ei teinud seda, astusin vaid väikseid samme tahapoole. Mu mõistus oli otsas, ma ei osanud mitte midagi teha.

Dougi käsi läks mu kuklale ning enne, kui ma midagi teha jõudsin, oli see juba mu juustes, kust ta üsna mu pealuu lähedalt kinni hoidis. Ta tõmbas oma käe järsku allapoole, tehes sellega kindlaks, et mu pea läks samuti kuklasse ja mu suu vajus natuke lahti, et õhku ahmida.

„Kas sa tead, Annie, kui lihtne oleks mul sind lihtsalt praegu ära tappa, ah?“ ta pani oma teise käe mu lõuale ning jäi sealt kinni hoidma, keerates mu pead natuke, et demonstreerida, kuidas ta seda teeks.

„Sa ei teeks seda,“ ütlesin, kuigi päris ausalt polnud ma selles kohe üldse mitte kindel.

„Ma võiksin seda ka nii teha,“ ütles ta ja see käsi mu lõualt liikus mu kaelale, mida mööda ta horisontaalse kriipsu vedas. „Seda juhul, kui mul oleks nuga.“

Neelatasin, ta nägi seda mu kaelalt.

„Lase lahti,“ ütlesin vaikselt.

„Ei lase,“ ütles ta ning kui ma proovisin eemale astuda, siis polnud sellest erilist kasu tõesti, tegin lihtsalt endale haiget. Panin silmad kinni, lihtsalt lootes, et ta mu siis järsku rahule jätab ja mul põrandale kukkuda laseb või midagi.

Siis aga juhtus sootuks midagi muud – mu kaelal oli midagi – ja need ei olnud Dougie sõrmed, pealegi oli see tunne meeldiv. Avasin silmad, et näha Dougi enda kaela suudlemas. Ma oleksin selle üle karjuda tahtnud, aga see tunne ise oli nii hea, et ma ei teadnud, kas see on hea mõte. Vähemalt ta ei tapnud mind... Ma vist ohkasin vaikselt, kui ta keel mu kaela puutus ja ma ta hingeõhku tundsin.

„Sa ajad mu hulluks, tead?“ ütles ta vihaselt ning ta suudlused jõudsid mu lõuajooneni, kust tulid edasi põsele. Oleksin pidanud ta ära lükkama, kuid ei teinud seda.