Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

33.

„Rahune maha,“ ta naeris.

„Ei rahune. Vabanda ta ees.“

„Mida? Ei vabanda,“ kutt muigas.

„Vabandad küll!“

„Dougie, ei ole vaja..“ tahtsin, et ta maha rahuneks, aga kutt täiesti ignoreeris mind.

„Mis sa teed, kui ma ei vabanda?“ küsis Alec. Sellega vajutas ta päästikut ning ma juba teadsin, mis edasi saama hakkab – läheb mingiks nõmedaks purjakil kakluseks.

Mõlemad kutid tõudsid püsti ja hakkasid veel hullemini vaidlema, kuni Alec Dougi rindu tõukas.

„Mõlemad! Rahunege maha,“ kortustas Tom kulmu ja Josh toetas teda.

Kutid aga sõimlesid edasi – nad otseselt ei kakelnud, lihtsalt nügisid ja togisid, ma ei saanud märkamata jätta, et kui kergesti kippus Aleci tasakaal kaduma ning sellepärast ma juba teadsin, kes selle võidab. Raputasin pead ja läksin tuppa, mul polnud vaja seda näha ega seal olla. Mina seda lahutada ei suudaks ja tulemused olid juba teada. Läksin vannituppa, tõin sealt igaks juhuks enda tuppa kaasa antiseptiku ja mõne plaastri, juhuks kui ma Dougi natuke puhastama pean nagu peale kaklust Harryga.

Panin need öökapile ning jäin voodile istuma, kutti ootama. Kuulsin väljast tugevat vaidlemist ning ohkasin endamisi, ausalt öeldes polnud mul isegi tuju seda piiluma minna. Kuulsin Agnese häält, mis kutid hetkega vaigistas, ta käskis vihaselt Joshil ja Alecil astuma hakata ja see lollus lõpetada, tal oli sel hetkel vist päris alfaemase staatus, sest peale seda oli igatahes vaikne, kuulsin vaid samme, mis minu toa poole tulid. Uks avanes ning Dougie vaatas sisse.

„Tule siia,“ kutsusin teda kohe, ning sõnagi lausumata istus ta minu juurde voodile. Vaatasin teda, seekord polnud midagi hullu, isegi ta huul polnud verine. „Päris kakluseks vist ei läinud?“

„No ilmselgelt mitte, kui tal oli isegi raskusi püsti seismisega...“

„Sa oled nii loll, miks sa kogu aeg kaklema pead?“

„Sinu pärast.“

„See on sitt vabandus, sest ma pole käskinud sul midagi sellist teha.“

„Võibolla, aga kui keegi sind ei austa, siis tuleb tal minuga probleeme.“

Pööritasin silmi. „Sa oled liiga kaitsev.“

Ta läks korraga jälle nii pingesse ja vaatas mind kissis silmadega.

„Mitte, et see üdini halb oleks, aga.. noh..“ puterdasin.

Dougie naeris ja leebus hetkega. „Sa oled armas, kui sa oled natuke ehmatunud.“

„Ma arvasin, et sa viskad mu voodist välja selle peale või midagi...“

„Kui ma peaksin sind kunagi voodist välja viskama, siis ainult selleks, et sind põrandal keppida,“ muigas ta ning lükkas mu voodile selili.

„Ei, Dougie, me rääkisime ju sellest,“ rabelesin end ta käest välja.

„Annie...“ ta võttis mul ümbert kinni ja surus oma näo vastu mu kaela. „Aga ma armastan sind.“

„Mina sind ka, aga see ei muuda fakti, et see ei jää siin privaatseks.“

„Päriselt ka?“

„No shit, me kuuleme praegu isegi Agnest kõndimas ju.“

„Ei, mitte see. Kas sa armastad mind ka?“

Mul vajus suu natuke lahti. „Kas ma ütlesin seda?“

„Ütlesid küll..“

„Aa...“ Kuidas ma talle nüüd öelda sain, et see polnud nii mõeldud?! „Ma lihtsalt...ma olen sinusse armunud vist.. Ma ei tea, ütlesin seda suht impulsiivselt vastu.“

„Ja mis impulss see selline oli, mis käskis sul „ma armastan sind ka“ vastu öelda?“ küsis ta ega kaotanud minuga silmsidet.

„No, Agnesega ütleme seda aeg-ajalt.“

„Nii et sa armastad Agnest, aga mitte mind?“ ta muigas.

„Sa ei saa üldse aru,“ pööritasin silmi ja tulin voodilt maha. Võtsin end kiiresti aluspesu väele ja ronisin teki alla. Dougie, kes mind jälginud oli, muigas nüüd ja üritas ikkagi kuidagi end mu pükstesse saada.

„Holy shit, kuulsid seda?“ muigas Dougie.

„Mida?“

„Oota, shh,“ ta pani näpu mu huultele ning hetk hiljem võisin ma kuulda kellegi oigeid, mis meid mõlemaid Dougiega naerma ajasid.

„No-noh,“ muigasin ja keerasin talle selja, hetkelist segadust ära kasutades. Veidi aja pärast sain aru, et need olid kindlasti Agnese oiged, mõtlesin, et oleks naljakas seinale koputada, kuid ma ei tahtnud enam voodist tõusta.

„Tead, need hääled erutavad mind,“ ütles Dougie järsku. Ma hakkasin naerma, sest esiteks olin ma peaaegu kindel, et kutt juba magab, ja teiseks sellepärast, et mind need küll kuidagi üles ei kütnud.

„Kas sa saaks valjemat häält teha?“ küsis Doug.

„Saaks küll,“ muigasin.

„Tõesta.“

„Loll oled? See pole mingi võistlus. Ja kui sa pole voodis nii hea kui Tom, siis see pole minu süü.“

„Kust sa üldse tead, kui hea Tom on?“

„Ma magasin temaga üks kord,“ ütlesin vaikselt ja keerasin end Dougie poole, et näha, kuidas ta reageerib.

„Mis asja?! Millal?“

„See oli ammu. No tõsiselt ammu.“

„Viieaastaselt?“

„Ei, kuusteist sain just... ma ei tea, mis mul arus oli.“

„Olid purjus?“

„Täiesti kaine.“

„Ta oli su esimene?“

„Nojah... Aga see on see, mis oli. Me käisime... mingi nädal aega.“

„Mida kuradit?“ Dougie muigas. „Mis juhtus?“

„Mitte midagi. Igav hakkas.“

„Ja sa väidad mulle, et sinu süütuse kaotamine mingile kuueteistaastasele oli parem kui seks minuga?“

„Seda ma pole küll öelnud. Ma mõtlen, et Tom praegu.“

„Kust sa tead, kuidas ta praegu on?!“ Dougie oli jälle segaduses.

„Kuula,“ naersin ning taas kord kõlas Agnese oie.

Dougie muigas. „Ma tahaksin sinu oigeid kuulda ikkagi.“

„Kui me tagasi jõuame, siis vaatame seda asja,“ lubasin ning suudlesin teda kiirelt huultele, kuid ta muutis selle kirglikuks amelemiseks.

„Miks mitte kohe, Annie?“ küsis kutt ning võttis mu käest kinni. Ta viis selle oma bokserite juurde ning pani mu käe oma erektsiooni peale. „Vaata, mida sa minuga teed.“

Kui ma käega üle ta riista silitasin ning ta silmad järsku tumenesid ja ihaga täitusid, oli mul raske talle ära öelda, aga ma ei tahtnud kindla peale, et mind samamoodi kuulda oleks.

„Okei,“ noogutasin. „Aga vaikselt. Mitte ühtegi häält.“

„Mh...“

„Saad aru, ma tahan sind ka, aga mul pole vaja, et teised kuuleks...“

„Läheme siis õue,“ ta muigas.

„Kapsapõllule?“ naersin ning keerasin end ringi, kutist lahti lastes.

Ta vaid turtsatas ja tõmbas mu siis endale seljaga vastu rinda. Järgmisel hetkel tõmbas ta ühe mu jala üle enda oma ning ta käsi rändas mööda mu kõhtu libistades allapoole, mu püksikutesse.

„Nii et siis oleme tasakesti, jah?“ sosistas ta ning suudles mu kaela. Tundsin ta sõrmi mind silitamas, ja see oli nii hea.

„Kui me samamoodi jätkame, siis sa pead mind vaikima sundima...“