Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

37.

„Taha siis edasi.“

„Ära ole selline, kallis.. kas sa tõesti kaotasid kõik tunded selle kahe ja poole nädalaga?“

Agnes vaikis pikalt, kuid vastas siis õnneks eitavalt. Ma naeratasin endamisi ja lootsin, et nad lepivad ära. Ausalt öeldes ei tundnud ma end isegi pealkuulamise pärast halvasti.

„Kas sa tahaksit uuesti proovida?“ küsis Tom ettevaatlikult.

„Ma ei tea...“ Tubli tüdruk, pane ta pingutama, elasin talle mõtteis kaasa.

„Agnes, palun. Ma ei suuda üldse enam sinuta... Ma olen sinusse armunud.“

Agnes ei vastanud midagi ja ma lootsin, et ta teeb talle tuima nägu, et ta veel midagi ilusat ütleks.

„Ütle midagi, palun...“

Sõnu küll ei kostunud, küll aga kuulsin ma, kuidas Agnese kontsakingad kaks sammu põrandal kõpsusid ning siis lükkas kumbki neist teise ilmselt vastu seina, hetke pärast kostusid asjad nii, nagu nad suudleks. Mul oli nii hea meel, aga ma ei teadnud, kuidas ma nüüd ikkagi vetsu saaks, ei tahtnud eriti nende hetke rikkuda, aga häda ei anna häbeneda, eks?

Astusin siis nurga tagant välja ja astusin ainult päkkadele, et mu kontsakingad vastu maad ei peksaks ja ma nendele mõningast aega annaks. Naeratasin endamisi, näheski neid vastu seina suudlemas, see meenutas mulle minu ja Dougi vihast amelemist sealsamas.

Kui ma neist vaid paari meetri kaugusel olin, siis nad eemaldusid teineteisest, vaatasid minu poole ja alguses ehmatasid, aga kui mõistsid, et see olin ainult mina, siis Agnes naeratas mulle.

„Mul on hea meel,“ sosistasin valjult ning tegin wc-ukse lahti, läksin kiiresti sinna sisse. Tegin muud asjad ära ja jäin end peegli ette vaatama – hingasin korra sügavalt ning kuna see oli raskendatud, siis tegin kleidiluku uuesti natuke lahti, panin lihtsalt kampsunikese eest rohkem kinni, nii oli ikka palju parem olla.

Silmitsesin peeglist roosi koos endaga ja naeratasid Dougie sõnadele mõeldes. Miski nii ilus väärib hoidmis ainult kellegi samaväärse poolt. Mis mind aga rohkem hämmastas, oli see, et Dougie mäletas, mitu nädalat täis sai, ausalt öeldes ma eeldasin, et ta ei tea sellest mõhkugi.

Tulin jälle vannitoast välja, olin nüüdseks juba jälle koridoris üksi, ilmselt olid Agnes ja Tom kuskile edasi liikunud. Läksin välja parklasse, kus leidsin peale mõningast otsimist Dougie vanemate auto üles. Selle asemel, et koju minna, olid nad plaaninud minna edasi sööma ja kutsusid mindki, ma ei saanud keelduda.

„Kas sul palav ei ole nii?“ muigas Dougie mu kardigani vaadates ja võttis ise oma pintsaku seljast, jäädes triiksärgi väele, tahtmatult tekkisid mul mõtted ka tema edasisest lahtiriietamisest – ta nägi kuum välja.

„On, aga mu kleit on väike,“ tõstsin kapsuni ääre üles. „Tundub, et siit need beebikilod hakkavad tulema.“

Dougie naeris: „Miks sa teist kleiti ei pannud?“

„See oli mu ainuke selline.. formaalne.“

„Oh sind,“ ta muigas ja pani käe üle mu õlgade, ta lõhnas nii hästi, et ma ei tahtnud vastu panna ja toetasin oma pea ta õla juurde, hingasin ta lõhna sisse ja surusin ühel hetkel oma huuled vastu ta kaela.

„Mu vanemad on ka siin,“ sosistas ta mu juustesse.

„Ma tean,“ muigasin ja võtsin ühe käega ta käest kinni, mis muidu vabalt ta reiel vedeles.

Kui ma uuesti ta kaela suudlesin, tundsin, kuidas mu käe all mingisugune muutus toimus, ja mis see muu ikka oli, kui see, et Dougiel läks just kõvaks. Muigasin ja panin käe selle peale, et teda kiusata.