Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

30.

 „Annie, no mida kuradit? Sa arvad, et see on okei?“ ta võttis oma pusa seljast ära ja mässis selle ümber minu, pani luku ka kurguni kinni. „Sa tead ka, et sa paistad läbi?“

„Tean jah.“

„Ja see on ükskõik? Sulle meeldiski, et ta sind jõllitas?“

„Jumal küll, sa ei saa aru, Doug,“ kõndisin oma riiete juurde.

„Mida ma aru ei saa?“

„Ma tahtsin ujuda ja ma lihtsalt läksin ja ongi kõik. Me oleks nagunii läinud ka siis, kui Alec ja Josh siin ei oleks olnud.“

„Oleks ikka?“ küsis ta.

„Oleks jah. Ma jään alati tegema asju, mida ma tahan teha. Sa ei saa mind keelata.“

„Ma tean, et ma ei saa sind keelata, aga veits imelik on, kui me oleme kihlatud ja siis sa näitad end alasti mingile teisele kutile.“

„Ma ei olnud alasti!“

„Õigus, olid kaetud kahe märja läbipaistva riidelapiga.“

„Jumal küll!“ võtsin oma asjad üles, panin kingad märgade jalgade otsa ja vaatasin korraks vabandavalt Aleci poole, siis hakkasin kiirustades mööda rada tagasi kõndima.

„Annie!“ hõikas Doug mulle järgi, kuid ma ei võtnud sammu vähemaks. Sain isegi aru, et tal oli täiesti õigus olla armukade, aga see mõte, et ma ei saa peale sünnitust ega ka raseduse lõpukuudel enam mitte midagi teha, ilma kõige muuga arvestamata, ajas mu niivõrd kurvaks, et ma võtsin endale loa Dougi reaktsiooni peale vihane olla.

Ma ei teadnud täpselt kuhu minnagi, aga kuidagiviisi jõudsin Tomi majani tagasi, Doug kümme sammu tagapool. Panin ennast vannituppa kinni, jättes Dougie endast maha ohkama. See oli küll üks väga nõme asi, mille pärast tülitseda.

Otsisin kappe läbi, kuni leidsin endale rätiku ja läksin siis duśi alla, et see must järvevesi ja muda endalt maha pesta. Edasi kuivatasin end ära ja riietusin uuesti, ilma pesuta küll, aga seda vaid hetkeks. Siis läksin vannitoast välja, ma ei näinud Dougi küll kuskil ja see oligi väga tore. Kõndisin ära ruumi, kus me magama pidime ning vinnasin endale nüüd pesu ja siis ülejäänud asjad uuesti selga. Viskasin Dougie pusa tema poolele voodil ning istusin siis diivanile, mis toas oli, et oma telefonist meili vaadata. Doug tuli mõne aja pärast sisse ning vaatas minu poole.

„Kas sa oled minu peale pahane?“ küsis ta.

„Olen jah.“

„Kas sa arvad, et ma liialdasin? Et minust oli kuidagi põhjendamatu olla armukade, kui teine kutt sind niimoodi nägi?“

„Ei arva.“

„Siis miks sa küll minu peale pahane oled?!“ küsis ta ärritunult.

„Sest sa ei saa aru,“ vastasin vaikselt.

„Tore. Seda ma olen juba kuulnud. Mis veel?“

„Ei midagi,“ ma oleksin talle seletanud, kui ta küsinud oleks.

„Mida ma aru ei saa? Tahtsid selle kuti tähelepanu? Ma ei paku sulle enam pinget?“

„Ei, issand jumal. Sa ei saa aru sellest, et see on minu viimane suvi.“

„Hakkad surema või?“ narris ta.

„Sa ei saa aru, ma ütlesin,“ ütlesin lootusetult, tõusin püsti, ja lahkusin toast, mis siis, et Dougie jälle mu nime kordas.

„Kuidas ma saakski aru saada, kui sa kunagi ei räägi?“ tuli ta mulle järgi elutuppa, mille kõrval köögis olid Tom ja Agnes.

„Asi on lapses, okei?“ küsisin ma viimaks. „Nüüd ära küsi rohkem, ma ei taha teiste ees rääkida.“