Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

46. Viimane

Ma olin hommikul ikka veel nii-nii väsinud, sest Angie ei lasknud mul ausalt öeldes eriti magada, ärkas kogu aeg üles ja karjus, siis tuli mähet vahetada ja nii edasi ja tagasi, kuid ometigi ei suutnud see mu tuju morjendada.

Dougi vanemad olid esimesed, kes meile kella kaheteistkümne paiku, veidi peale meie hommikusööki, külla tulid. Neil oli kaasas lillekip, nagu kombes, suurema kimbu küljes väike, ning õnneks olid nad ka sellele mõelnud, et vaasid kaasa võtta. Tundsin end Dougi isa ees ebakindlalt, aga õnneks ei pannud keegi mind ebamugavasse olukorda.

„Kuidas siis nii juhtus, et hoopis tüdruk tuli?“ naeratas ta. „Meil oli lausa kingitus ostetud...“

Ma naeratasin. „Mul olid ka riided ostetud, ja esimene voodipesu on samuti sinine.“

„Jumal tänatud, et ma ei lasknud sul veel śoppama minna,“ naeris Doug. „Pidime muidu selle nädala jooksul minema.“

„Nojah, siis tõesti.. Kuidas nimi oligi? Angie?“

„Angie,“ Dougie noogutas ja võttis oma tütrekese sülle, pöördus siis oma ema poole. „Kas sa tahad teda hoida?“

„Kui sa lubad,“ ta naeratas ning see ajas mindki naeratama. Nägin Sami silmis pisaraid, ma ei imestanud selle üle põrmugi. Isegi Paul, kes oli mulle muidu üsna tõsise mulje jätnud, naeratas kontrollimatult ning tegi märkuse selle kohta, et Angiel on nii tibatillukesed käed.

„Tal on sinu silmad, Annie,“ naeratas Dougie ema.

Ma polnud last veel sellise pilguga üldse uurinudki, aga ehk tal oli õigus. „Püha jumal, ma olen nüüd ju vanaema..“ naeris Sam vaikselt.

„Palju õnne siis vanaemaks saamise puhul,“ muigas Dougie, kuid Sam vaevalt kuuliski seda, ta vaatas ainiti last. Siis oli minu pisibeebi juba Pauli käes ning ma naeratasin, vähemalt suutis minu tütar selle mehe naeratama panna, nii nagu mina ilmselt mitte kunagi ei suuda.

Kohe siis tulid sisse ka minu vanemad, kes olid väga üllatunud, et nemad polnudki esimesed, ning mu ema oli samuti lillekimbu ja śokolaadikarbiga, mis samuti oma koha aknalaual leidsid.

„Oh seda väikest imet,“ lõi mu ema käed kokku ja vaatas pisikest oma vanaisa Pauli süles, kes tema kohe mu ema kätte andis. Ma imestasin, et Angie juba ammu ei röökinud, ometi käis ta käest kätte ja õõtsus pidevalt, aga ju siis tõotas temast väga hea laps tulla. „Tal on sinu sinu silmad, Annie,“ ütles mu ema kohe ja ohkas härdalt.

„Seda minagi,“ noogutas Sam kõrvalt.

„Kuidas siis sünnitus läks, räägi meile!“ küsis mu ema ning andis pisikese mu isa hoida.

„Me seisime McDonald'si ootejärjekorras kui mul veed ära tulid,“ naersin.

„Oh, see võis küll piinlik olla...“ naeris Sam.

„Ma isegi ei jõudnud sellele mõelda, kui nüüd aus olla. Dougie paanitses nii hullusti, et mind aeti hetkega autosse ja koju asjade järgi.“ Dougi isa naeris selle peale ja pani poisile käe üle õlgade.

„Ja siis tulime siia, kõik tundus korras olevat, sünnituse pikkuseks loeti kokku kolm tundi, aga ma ei tea... tundus küll palju lühem aeg, kui nüüd aus olla.“

„Ei tundunud ikka küll,“ raputas Dougie pead.

„Ikka väga vedas, kui nii hästi läks... Kas mingeid õmblusi oli vaja teha või miskit?“

„Pärast tehti küll.. aga ma ei tea, ma tõesti isegi ei kuulanud, ma nägin ainult beebit...“

„Jah, eks see nii kipu olema,“ naeratas mu ema ning viimaks ometi sain ma oma lapse jälle enda hoida. Mul oli kohe süda palju kergem, kui ta minu käes oli ega ähvardanud maha kukkuda.