Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

45.

„Hei, Doug, kõik korras?“ vastas ta ema.

„Hei, ma olen Annie. Mul on uudiseid.. hetkel sõidame Dougiga sünnitusmaja poole.“

„Oh? Kas tõesti?“ ta hääl oli väga elevil.

„Jah, mul tulid veed just ära ja vaikselt on valud ka juba... ma loodan, et kõik läheb hästi.“

„Kindlasti läheb,“ kuulsin, kuidas ta naeratas. „Eks helista või lase Dougil meile homme helistada, eks ju?“

Ma noogutasin. „Jaa, kindlasti.“

„Okei, palju edu siis sünnitusel!“

„Aitäh,“ naeratasin. Kõne lõpetasime täpselt siis, kui järjekordne valu mu ohkama pani.

„Viis minutit veel...“ lubas Doug ning mulle tundus, et ta sõitis küll lubatust palju kiiremini. Sünnitusmaja juurde jõudes võttis Dougie tagaistmelt minu koti ning siis kõndis minuga ustest sisse. Meid juhatati ooteruumi ning alles mõne aja pärast tuli arst minuga rääkima, kutsus mu oma kabinetti, Dougi tuli kaasa.

„Kui pika aja tagant tuhud on?“ küsis ta kohe.

„Ma ei tea täpselt... mingi viis või kümme minutit..“

„Kogu aeg?“

Noogutasin. „Hästi, võtke riidest lahti, vaatame kohe järgi siis.“

Ma noogutasin ning võtsin endal püksid jalast. Väga imelik oli sinna niimoodi pikali minna, kui teadsin, et mind lahutas dougist vaid riidest ettetõmmatav sein, aga vähemalt oli seegi asi.

„Hea küll, emakas on umbes neli sentimeetrit avanenud, meil läheb väga hästi,“ noogutas arst. „Veed on ka ära tulnud, jah?“

Noogutasin. „Umbes tund aega tagasi.“

„Hästi,“ noogutas naine. „Pane end nüüd tagasi riidesse ja näitame sulle palati kätte.“

Ma panin riidesse ning mind juhatati sünnituspalatisse, kus pidin end nüüd riietuma öösärki, mis haigla poolt ette nähtud oli. Dougie oli üsna vaikseks jäänud ja ainult vaatas mind, ta nägu peegeldas igasuguseid erinevaid emotsioone, kuid ta ei öelnud midagi, ega mina ka ei suutnud mingeid erilisi jututeemasid välja mõelda.

Varsti tuli sisse ämmaemand, kes käskis mul külili lamada, seni kuni masin midagi mõõtis. See protseduur kestis üsna pikalt, kuni see viimaks mult küljest ära võeti, ning naine teatas, et kokkutõmbed olid umbes kolme minutiliste vahedega, aga see ei pruukinud veel midagi tähendadagi.

Mõne aja pärast läksid mul valud kordi hullemaks, kui muidu olnud olid, ning Dougie muretses end segaseks, istus mu voodi kõrval ja hoidis kätt, vaatas mind kulm kortsus. Kui mu valud ja oiged väljakannatamatuks muutusid, tuli ämmaemand jälle vaatama, ja teatas imestusega, et sünnitus on praktiliselt algamas. Arst aga eeldas, et mul läheb ikka natuke veel enne sünnitust aega ning jättis meid jälle omapead. Vaevalt oli möödunud kakskümmend minutit, kui ma Dougie arsti järele saatsin, olin nii kindel, et nüüd see hakkabki.

Arst aitas mul leida sünnitamiseks parema poosi ja rääkis mulle, mida ma tegema pean – ega seal midagi muud ei olnudki, kui pressima, kui tunne tuleb. Tunne oli päris kindlasti olemas ning arst rääkis: „Pressi kolm korda ja tõesti tugevalt. Hinga sisse, pressi lõpuni, hinga uuesti kiirelt sisse ja siis uuesti pressi ja siis veel korra.” Juba selle lause kuulmine tahtis mind oigama panna, ma võtsin Dougie käevarrest kinni ja vaatasin talle otsa. „Sul läheb hästi, kallis,“ kinnitas ta mulle, kuigi ta higised käed andsid ära, et ta oli ise ka veel rohkem pabinas.

„Okei,“ hingeldasin ning võtsin kopsutäie õhku, et pressimiseks valmis olla. Siis üritasin kõik nii teha, nagu mul kästi – pressi – hinga – pressi – hinga – veel kord. Jäin hingeldama ja vaatasin lakke, pilt keerles, mul oli tunne, et kukun kokku, aga teadsin tegelikult, et see on hapnikupuudusest. Üritasin hingata.

„Väga tubli,“ innustas arst. „Pressime nüüd veel, kui pea tuleb välja, siis on kõik edasi juba käkitegu.“

Ma oigasin ja hingasin jälle. Siis tegin selle pressimissüsteemi uuesti läbi. Ja veel kord. Ja veel kord, siis teatas arst, et ma olin saanud hakkama pea välja pressimisega, et nüüd võib mõne hetke puhata. Ma tänasin sel hetkel jumalat selle eest ning võtsin hinge. Siis ütles arst, et tuleb nüüd ülejäänud laps ka ikka välja saada ja mis seal ikka muud üle jäi, kui veel edasi pressida. See, kui kergesti ülejäänud laps välja tuli, oli täiesti naeruväärne, vaid korra pressimist.

„See on tüdruk,“ naeratas arst ning pani lapse mulle rinnale, kattis ta sooja linaga. Mind võttis kergelt naerma see, et ta pidi ju poiss olema – mul olid riidedki ostetud, aga nüüd lebas mu rinnal väikene tüdruk, ja ma ei saanud olla õnnelikum.

Dougie lõikas nabanööri värisevate kätega läbi ning peale seda tehti minuga veel mingeid asju, kuid ma isegi ei pannud seda tähele, minu jaoks oli hetkel ainult beebi, kes mu rinnal lebas, keda ma üheksa kuud enda kõhus vedanud olin ja ekslikult poisiks pidanud olin.

„Nii et see polegi väike Richard..“ muigas Dougie ja vaatas mind.

Ma naeratasin. „Ei ole tõesti.“

„Mis ta nimeks saab?“ küsis Dougie ettevaatlikult.

Vaatasin last oma rinnal ja naeratasin. „Angelia, Angie. Nagu ingel.“

„Ma ei saaks sinuga rohkem nõus olla, Annie,“ ta naeratas.

Edasi võeti laps minu käest jälle ära, ta puhastati ja kaaluti, mõõdeti ära ja pani siis voodisse minu kõrvale tagasi. Natukese aja pärast toodi mulle ratastool, millega mind sünnijärgsesse palatisse viidi, see oli üksikpalat, mille eest küll maksma pidi, aga igatahes eelistasin ma seda, kui grupi teiste naistega ühes toas olla.

Meile räägiti paar asja juurde ja siis jäeti meid puhkama. Angie hakkas alles siis esimest korda karjuma ning päris ausalt oli see hääl, mida ma kohe armastama hakkasin.

„Ta karjub,“ märkis ka Dougie.

„Jah, ta karjub,“ naersin nõrgalt. „Ma arvan, et ta tahab süüa.“

„Mis sa siis ootad?“ muigas Dougie ja tuli mu kõrvale.

„Appi, ma ei oska ju...“

„Mis seal ikka rasket on,“ ta muigas ikka veel.

„Okei, nii..“ tirisin seda seksikat haiglaöösärki allapoole ja võtsin ühe oma rinna välja, et last imetada. See oli imelik tunne, kui ta oma väikese suuga imema hakkas, ise nii pisi-pisikene, aga ometi teadis, mida teha. Ma naeratasin last vaadates – ta ei karjunud enam – ja ta suured sinised silmad olid suletud.

„Ou, Annie,“ Dougie nügis mind näpuga, et mu tähelepanu saada. Vaatasin tema poole. „Kas see on parem, kui mina seda teen?“

„Ah ole vait,“ naersin, kuid jäin mehe poole vaatama. „Kas sa ei tahaks teistele sõnumit saata?“

„Ahjaa, väga hea mõte,“ ta naeratas. „Ma kohe teen seda.“

Ta tõusis voodilt ja vaatas lapse voodit, mis Angiele toodud oli, kus peal kõik informatsioon kirjas oli. Nägin hiljem, et ta kirjutas sõnumisse tüdruku nime ja kaalu, sünniaja, ja selle, et kõik on väga hästi. Ma naeratasin, ta tegi mind nii õnnelikuks, kogu see pagana olukord tegi mind nii õnnelikuks, et ma hakkasin lihtsalt nutma.

„Annie? Kõik korras?“ muretses aga Dougie ja tuli jälle voodisse mu juurde.

„Kõik on perfektne, Dougie,“ naeratasin.

-

P.S tegemist on eelviimase osaga ;)