Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

26.

 „Olete te kohtunud?“

„Ei ole, sellepärast minagi imestan,“ ohkasin. „Aga ju siis ema teab oma poega hästi.“

„Või ta rääkis emale, kui tohutult ta sinusse armunud on.“

„Ta ei ole mi...“

„Ole vait,“ Agnes katkestas mind. „Jep, sest ta niisama toetab sind lapse teemadel ja ta niisama palus sul endaga abielluda. See kõik on suht lambist, lol. Ja ta on nõus keset tundi sinu juurde tulema, sest sa nutad, lihtsalt sellepärast, et sa ei meeldi talle, eks?“

„Ma pole öelnud, et ma talle „ei meeldi“. Lihtsalt, ma ei ütleks, et ta armunud on.“

„Kas sa oled teda üldse näinud viimasel ajal või?“ naeris Agnes. „Ta tuli Tomilt midagi küsima ja ta oli nagu pilves, aga ainult, et ta ei olnud. Ta on armastuse laksu all.“

„Ole vait,“ hakkasin naerma. „Armastuse laksu all.“

„Aa.. Annie, ma rääkisin Tomile lapsest. Sorry.“

„Pole midagi, ma ei usu, et ta edasi räägib. Tom on... nojah, Tom on palju toredam, kui ma alguses arvasin.“

Agnes naeratas. „Ta on imeline.“

„Üks küsimus, et miks sa siis härra Imelisega kahekesi sinna maale ei lähe?“

„Me võime kahekesi ka minna, aga teiega on ju ka tore.“

„Okei, ma räägin sellest Dougiga. Ma ei usu, et tal selle vastu midagi on,“ kehitasin õlgu. „Pean seni veel asju tegema, kui ma saan.“

„Õige,“ naeratas Agnes.

Sel päeval ma Dougi ei näinud, kuna ta oli päris hilja õhtuni jalkatrennis. Küll aga veetsime me koos neljapäeva, läksime reedel koos kooligi. Dougie tegi nüüd esimest korda seda, mida ma alates sellest päevast tahtnud olin, kui ta mind pööningule lohutama tuli – ta võttis mul käest kinni. Kõndisime niimoodi läbi koridoride, sööklas, igal pool, Doug oli kogu aeg minuga, ta nagu oleks tahtnud mu üle valvata või midagi. Reede oli ka esimene päev, kui ka meie Dougiga läksime raamatukokku, et seal pimedamas nurgas veidike omavahel olla.

Olime kella kuueks Dougie õhtusöögile kutsutud, aga kuna mu isa pidi alles kell seitse koju tulema, siis läksin mina lihtsalt varem Dougie juurde. Ma ei olnud päris kindel, mida selga panna, aga kuna see oli ometigi õhtusöök, ja ma pidin esimest korda Dougie vanematega kohtuma, siis panin mustad sukad ja kleidi, mis oli üdini viisakas, kaelus ulatus rangluudeni ning varrukad katsid poole õlavarreluust, mu pihal oli lai vöö. Samuti hoidsin tagasi meigiga – tavalise pruuni suitsusilma asemel toonisin lauge vaid õrnalt ning mu lainerijoon oli ka jube õhuke.

Dougie ütles, et ma nägin armas välja ning suudles mind tervituseks, seda juhtus pealt nägema aga ta isa ning mul hakkas korraga jube piinlik.

„Isa, see on Annie,“ ütles Doug ja naeratas mind vaadates. „Annie, see on mu isa Paul.“

Naeratasin mehele. „Tore teiega kohtuda.“

Mees ei vaevunud naeratama, ta noogutas. Okei, nii et ta isale ma siis vist väga ei meeldinud...

„Tule edasi,“ kutsus Doug mu elutuppa. Sinna oli sätitud laud, millel oli uhke laudlina, ning peale taldrikute ilutsesid laual ka küünlad. Üks naine – ilmselt Dougie ema – tõi just sinna lauale klaase ning tema naeratas küll, kui ta mind nägi.

„Annie, eks?“ ütles ta ja kõndis minu ette, et mind vaadata. Ta pilk jäi pikemalt pidama ma kõhul, kuid liikus siis tagasi minu näole.

Ma noogutasin ja naeratasin. „Minu nimi on Samantha, aga palun kutsu mind Samiks,“ ütles ta endiselt naeratades ja ma noogutasin.