Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

16.

 „Annie,“ ta pani salgu mu juukseid mulle kõrva taha. „Miks sa minust üldse lahti tahtsid saada?“

„Sest ma kardan. Päris ausalt. Ma ei ole harjunud mingisuguse hea seksi ja kaisutamisega ja sellise õrnusega, sa oled liiga hea mu jaoks.“

„Sa oled harjunud siis harrysuguste värdjatega?“

„Sellega ma eriti harjunud pole, et mulle korgijooki antakse,“ naersin, kuigi see asi oli üsna julm. „Aga ma olen harjunud temasugustega küll. Ma ei ole ise ka midagi paremat, tead?“

„Ole kuss, sa oled palju rohkem väärt.“

„Ei ole, Doug, mitte keegi ei taha mind minu pärast. Mitte ükski inimene ei ole mind tahtnud, sest „wow, damn, ta meeldib mulle“ vaid kõik tahavad, sest nad saavad, tead? Ma olen lits, Doug.“

„Kas sa tõesti näed asja nii, et sa pead end teistele andma, sest sa pole enda printsi veel leinud?“

„Kui sa selle nii sõnastad. Ma mõtlen rohkem, et ma pean ise tegelema sellega, mis on parim, mis ma saan.. ma ei osa seletada, Doug, saad aru, et kui sa mind katsud, siis see on teistmoodi. Mulle ei meeldi see, et see on teistmoodi, sest see ajab mu pagana hulluks, tekitab mingit valelootust,“ ohkasin.

„Kes ütleb, et see on valelootus? Sa arvad nii? Sa arvad, et ma viitsiks eelmängu ja muude silitustega jamada, kui sa mulle ei meeldiks?“ ta muigas. „Kui me eile seksisime, siis.. Annie, ma arvan, et me mõlemad oleme midagi sellist väärt. Me oleme teineteist väärt.“

„Mina olen väärt tablette ja sitapäid nagu Harry, mitte sind,“ raputasin pead ja tõusin püsti, istusin jälle ta voodile. Mul oli nii halb talle seda rääkida, aga ma olin nagunii juba end ta palge ette maha laotanud ja mul polnud enam mitte midagi kaotada.

„Palun ära räägi nii.“

„Kuidas sa mind üldse kannatad?“ ohkasin. „Ma olen sind ainult solvanud ja mõnitanud.“

„Sellepärast sa mulle meeldidki,“ ta istus seal voodi juures ja vaatas minu poole. „Sest sa ei viska end mulle kaela, sa oled väljakutse. Sa ei karda oma arvamust öelda.. sa oled sina.“

„Kas ma saan sult midagi paluda?“

„Ükskõik mida.“

„Hoia mind. Seda on nii nõme paluda, aga mul on seda vaja praegu, nii väga.“

„Seda ei ole nõme paluda,“ ta tõusis üles ja tuli minu juurde voodile. Ta viskas end poollamavasse asendisse voodipeatsi juurde ning tõmbas endale teki ka peale, jäädes ühte otsa üleval hoidma, et ma sinna minna saaks. Ronisin teki alla ja panin oma pea ta rinnale, Dougi üks käsi läks mu ümber ja ta tõmbas mu endale rohkem peale, nii et mu üks jalg lebas nüüd üle ta puusa, teine ta käsi toetus kuskile mu õla juurde.

„Sa oled väärt nii palju rohkem, kui sa arvad,“ sosistas ta mulle ja suudles mu otsaesist.

Ma ohkasin sügavalt ja vaatasin lihtsalt enda ette.

„Sa võid magada,“ lubas Doug.

„Kas sina magad ka?“

„Ma tea, kas ma julgen. Sa lähed äkki jälle ära.“

„Ma ei lähe enam ära,“ panin silmad kinni.

„Lubad?“

„Luban.“

Lootsin Dougie peal ärgata ja ta kehasoojust enda all tunda, aga seda ei olnud seal. Ma olinüksi voodis ning Dougi polnud ka toas. Ma ootasin natuke - äkki läks ta vetsu? Kuid siis, kui ma enam tõesti oodata ei kannatanud, ajasin ma end voodist üles. Ma vaatasin toas ringi, et sealt oma asju leida, kuid mul polnud midagi. Ilmselt olid mu võtmed, telefon, rahakott ja muu jama koos mu riietega sinna tuppa jäänud.