Iidsete needus

1. Kodu, kallis kodu

Roderi jaoks saabus maailma lõpp koputusega uksele.

Enne seda oli päev olnud täiuslik. Hommikul oli tulnud Marissa, Merida ema ja Kuukivi klanni tervendaja, kes võttis ära viimased sidemed. Veelkorra armid üle vaadanud, patsutas ta Roderit põsele ning teatas, et ta on täiesti terve. Kuus nädalat oli möödunud saatuslikust kokkupõrkest deemoniga, neist kaks esimest poolteadvusetuna hinge vaakudes. Aga see polnud kõik. Meeldivam osa alles tuli.

"Mul on sulle kingitus," lausus Marissa, kui Roder särki selga tõmbas. Seda öeldes õngitses naine oma rüü voltide vahelt välja pisikese paki ning ulatas selle poisile. Katsudes tundus see pehme. "See on Meridalt. Sa ju mõistad, miks ta ise seda sulle edasi anda ei saanud?"

Roder noogutas. Muidugi sai ta aru. Juba paljas mõte sellest pani teda hambaid kiristama. Roderi vanaema, Kuukivi klanni uus kuninganna, oli neil igasuguse suhtlemise rangelt ära keelanud. Mitte, et see neid eriti takistanud oleks... aga Roder lihtsalt ei suutnud mõista, miks pidi ta oma sõbraga salaja kohtuma. Nagu varas öösel.

Roderi käed värisesid, kui ta rohmakalt paberisse keeratud kingituse vastu võttis. Kärsitult rebis ta paberi puruks ning nähtavale ilmus nahast kott.

"Merida ise õmbles selle," lausus Marissa. Millegipärast kõlas see veidi vabandavalt.

Heldinult keeras Roder kotti oma käes. Võib-olla tõesti polnud käsitöö selle valmistaja kõige tugevam külg ning ornament meenutas veidi abstraktset kunsti, aga Roderi jaoks polnud see üldse oluline. Merida oli vaeva näinud, et Roderile üllatust teha. Kusjuures väga vajalikku üllatust, sest selle koti, mida ta varem kasutas, oli vanaema ära võtnud. Õigupoolest see oligi tema oma, Roder oli seda lihtsalt "laenanud". Aga nüüd oli tal täiesti oma kott, kuhu ta sai panna riided, kui ta muundus ja muud isiklikud asjad, mille kaasaskandmine lohekujul oleks olnud muul moel äärmiselt tülikas. See oli Meridast väga tähelepanelik, mõtles Roder.

"Ta on sulle elupäästmise eest võlgu," lisas Marissa. "Ja mina samuti. Seepärast ka minu poolt sulle väike kingitus." Seda öeldes ulatas ta Roderile lühikese noa kunstipäraselt töödeldud nahktupes. Roder tõmbas selle välja. See oli valmistatud tuledraakoni hambast - äärmiselt haruldane ja äärmiselt kallis, parem mistahes terasest. Sellised relvad ei vedelenud maas. Roder ohkas.

"See on sinu isiklik nuga," lausus ta naisele otsa vaadates. Marissa noogutas. Roder lükkas tera tagasi tuppe ja asetas relva lauale. "Ma ei saa seda vastu võtta," lausus ta. "See on liiga kallis kingitus."

Marissa vaatas talle oma suurte silmadega otsa, võttis poisi käed oma pihkudesse ja lausus: "Merida on mulle kallim kõigest."

"Aga sa ise?"

Marissa naeratas. "Kas sulle tundub, et ma vajan templis nuga? Ja isegi, kui mul on vaja midagi lõigata, saan ma seda teha tavalise noaga."

Nii sai Roder endale ka noa - endise asemele, mille vanaema samuti ära oli võtnud. Koos kummalise medaljoniga, mis ta Maalt Mirethale oli toonud ja metallist kuubukuga, milles oli olnud Eressa Silm. Seda viimast vanaema ära võtta ei saanud, sest see oli nüüd Roderi sees, andes talle võime näha maagiat.

Marissa patsutas teda veelkord õlale, tõusis ja lahkus. Uks tema järel vajus kinni ning Roder lasi pilgu üle oma toa libiseda. Ta elas Kuukivi klanni templis, kõige ülemisel korrusel, pisikeses katusealuses toas. Viimaste nädalatega oli see talle armsaks ja koduseks saanud. Enamus Kuukivi klanni libalohesid elas kõrgesse kaljuseina uuristatud koobastes teisel pool sügavat orgu.

Aletta. Mõtlikult veeretas Roder seda nime oma keelel. Nii nimetasid nad oma linna. Klanne oli teisigi, kuid neist teadis Roder väga vähe, välja arvatud Hõbeiirise klann, kus ta mõnda aega vangis oli olnud.