Kaks elu: Maiko

Proloog

Üksik mees kõndis pimeduses lossi suunas. Ta hoidis pilgu maas ning paistis päris närvis olevat. Tema sammud olid aeglased ning aeg-ajalt peatus ta sootuks, nagu kavatseks ümber pöörata, kuid mõtles siiski ümber ja kõndis edasi.

Lossis olevas kabinetis istus kuningas, kes laualambi valgel üht dokumenti luges. Ta haigutas ega suutnud kuidagi lugemisele keskenduda. Kell oli juba palju ning ta oleks palju parema meelega olnud koos oma naise ja pojaga, kui lugenud üksinduses neid igavaid pabereid.

Ootamatult kõlas koputus kuninga uksele, mis mõjus talle päris ergutavalt.

"Sisse," ütles ta pilku dokumendilt tõstes.

Üks teenritest astus uksest sisse ning tegi kummarduse, enne kui suu avas.

"Majesteet, üks mees palub teie audientsi."

"Sa tead isegi, et nii hilja õhtul ei võta ma enam kedagi vastu."

Teener tegi kummarduse ning lahkus.

Kuningas sai vaevu alustada lugemist, kui taaskord kõlas koputus tema uksele.

"Mis siis nüüd?" küsis ta kergelt häiritult, kui tulijaks oli see sama teener.

"Kas te ehk muudate oma meelt, kui ma ütlen teile, et mehe nimi on Arash Sarraf?"

"Arash?" imestas kuningas mõtlikult. "Ma võtan ta vastu."

Teener lahkus taaskord kummardusega. Niipea kui ta uksest väljunud oli, sisenes teine mees, see sama, kes nii ettevaatlikult ennist lossile lähenenud oli. Kuningas imestas, et Arash oli keset ööd nii kergelt lossi sisse saanud. Ta kavatses hommikul sellest lossi turvalisuse ülemaga rääkida.

Arashi pilk oli endiselt maas ja samm aeglane. Enne päris kuninga ette seismist hingas ta sügavalt sisse, et julgust koguda. Mitmed aastad olid möödunud sellest, kui ta viimati kuninga ees seisis, kuid põhjus oli siis hoopis teine olnud.

"Arash, ma näen, et sa oled endale deemonite kombed juba sisse harjutanud – tuled sellisel kellaajal.... Mis sind peale kõiki neid aastaid siia toob?" Kuningal paistis olevat päris hea meel.

Arash ei vastanud esialgu midagi, tundus nagu oleksid sõnad talle kurku kinni jäänud. Ta langes kuninga ette põlvili.

"Ma tulin paluma teie andestust ja teie abi," ütles ta lõpuks. Ta silmis oli näha vaid kurbust ja meeleheidet.

"Oleksin pidanud teadma, et ainuke põhjus, mis paneks sind tagasi tulema, on see, et sul on abi vaja," ütles kuningas nüüd juba palju tõsisemalt.

"Ma ei küsi abi enda jaoks, vaid oma poja."

"Sul on poeg?" küsis kuningas uskumatusega.

"Jah."

"Kes see õnnelik naine siis on?" Viis, kuidas kuningas seda ütles, paneks pigem arvama, et see naine ei ole õnnelik.

"Monika."

"Deemonite kuninganna? Sa oled end seekord tõesti ületanud. Aga ma ei saa aru, miks sul minu abi vaja on, kui sul juba on üks valitseja võtta?"

"Ta tahab oma poega tagasi."

"See ei tundu nagu päris minu valdkonna teema. Ma lootsin, et oma peretülid suudad sa ka ilma minuta lahendada."

"Sa tead, mis juhtub lastega Demonikal, eriti kuninglike lastega!" karjus mees püsti seistes ja kätega vastu kuninga lauda lüües. Kuningas oli seda hetke oodanud. Hetke, millal Arash ei suuda end enam vaos hoida. Selline tagasihoidlik, alandlik käitumine ei olnud temale sugugi omane, nagu ei olnud ka viisakus valitsejate vastu. See pani kuninga muigama.

"Ma endiselt ei saa aru, kuidas see minu mure on?" ütles kuningas rahumeelselt ega lasknud end Arashi äkilisest käitumisest sugugi häirida. Tegelikult sai ta loomulikult kõigest aru, kuid vana sõber vääris veel natukene kannatust.

"Juba paarinädalasena üritasid ta oma vennad teda Demonikal tappa. Ta oleks Demonikal hukule määratud, seetõttu põgenesin temaga siia, aga Monika tahab teda tagasi ja mul ei ole ühtegi õigust, et teda endale jätta. Nii et palun, ma olen valmis mida iganes tegema, lihtsalt ära lase Monikal teda endale võtta." Ta vaatas kuningale tõsiselt kurbade silmadega otsa. See oli ilme, mida kuningas ei olnud tema peal kunagi varem näinud.

"Ma ei saa emale tema last keelata. Pealegi mis ajast sa kellestki teisest peale iseenda üldse hoolid? Kas sul poleks lihtsam ilma lapseta? Kuidas sa tema eest üldse hoolitseda kavatsed? Nii palju kui ma tean pole sul tööd, elukohta ega raha. Ta on sama hästi hukule määratud sinu käes, kui ta oleks Demonikal." Nii palju kui kuningas ka hoolis Arashist, ei olnud talle eriti meelt mööda kaitsta ühte deemoni last Kronal, eriti kuninglikku deemoni last.

Need sõnad panid Arashi võpatama. Ta ei oleks midagi sellist lootnud kuulda. Kuningas teadis teda palju paremini, kui ta ise ennast teadis. Praegu oli ta jätnud poja oma vanemate juurde, kes polnud sugugi vähem üllatunud lapselapsest, kui kuningas oli olnud sellest teadmisest.

"Ma hoolin oma pojast. Ma ei taha, et ta lõpetaks nagu mina. Ma leian töö, saan raha, hoolitsen tema eest... Ma kuulsin, et sul on poeg. Sa ju ka ei taha, et ta sinult ära võetaks." Seda kuningas tõepoolest ei tahtnud, kuid ta teadis, et kui Monika seda poega temalt ära ei võta, siis lastekaitseamet teeb seda millalgi ikka. Või satub ta poeg hoopis muud moodi jamadesse, sest deemonitega tavaliselt nii juhtus.

"Kaua sa juba Kronal olnud oled?"

"Umbes kuu aega."

"Ja sa endiselt pole tööd leidnud?"

"See pole nii lihtne." Arashil oli raskusi oma viha kontrollimisega. Ta võis väga kergelt vihastuda või endast välja minna, seetõttu ei tahetud teda eriti kusagile tööle võtta. Pealegi nägi ta väga deemoni moodi välja, kuigi ta seda ei olnud, aga nii mitmed aastad Demonikal olid oma töö hästi teinud.

"Sa ju tead, et sa oled mulle alati olnud nagu venna eest. Noorema pidevalt jamadesse sattuva venna eest, aga siiski. Ma tahan sind aidata, aga ma ei saa seda teha, kui sa alati kõik enda jaoks ära rikud."

"Ma luban, et seekord seda ei juhtu. Nagu ma ütlesin – ma olen valmis mida iganes tegema, et mu poeg oleks kaitstud. Palun, aita mind."

Kuningas tundis teda liiga hästi, et teda usaldada, kuid oli valmis andma talle võimaluse, sest seda vennad teevad.

"Kui sa tahad, siis ma võin sulle anda su vana töö tagasi. Sa saaksid elada valvurite majas, kuni sa endale parema elamise leiad."

"Ma ei saa seda tööd vastu võtta. Ma ei saa vastutada teie elu eest." Kuningale ei jäänud märkamata, et Arash oli ootamatult oma kõneviisi muutnud.

"Kunagi said, mis sind nüüd takistab?"

"See on alati olnud vastupidi. Te kaitsesite mind, sest ma tõmbasin endale kogu aeg jamasid kaela. Nüüd saan ma sellest aru ja ma ei saa teil paluda kellelgi minusugusel vastutada teie elu eest."

"Sa ise ütlesid, et oled valmis tegema mida iganes, et oma poega kaitsta. See on see mida iganes. Ilma töö, raha ja elukohata ei ole sul võimalustki. Kui sa leiad parema võimaluse, võid alati lahkuda."

"Ma tänan teid, majesteet. Te ei kahetse seda."

"Kell on juba palju, tule homme hommikul tagasi ja me võime seda edasi arutada."

Esimest korda oma elu jooksul tegi Arash enne lahkumist kummarduse kuningale ja kuningas tõepoolest ei pidanud oma otsust kunagi kahetsema, sest see õhtu muutis kogu Arashi elu. 

--------------------------------------------------------------------

Siin see siis lõpuks on. Ma tean, et mul kulus reaalselt terve igavik, et lõpuks uus raamat valmis saada. Pean ka tunnistama, et see on kõige pikem raamat, mis ma siiani kirjutanud olen. Igatahes olen ma enda üle väga õnnelik. Ma olen juba nii kaua tahtnud uut raamatut üles panna, aga elu on kogu aeg ette jäänud.

Uus peatükk hakkab tulema iga kolmapäev, sest siis on mul korralikult aega see raamat veel kriitilise pilguga üle vaadata. Järgmine raamat, mille ma valmis üritan saada, on "Paradoks".  Ma tõsiselt üritan selle kirjutamisega kiirem olla, kui ma siiani olnud olen.