Kaks elu: Maiko

Võimed

Ma olin natukene üle kolme aasta vana, kui sain endale lisaks kasuemale ka venna ja õe. Pidin tunnistama, et olin üks äärmiselt kohtav kolmeaastane. Kui aus olla, siis ülejäänud aastad polnud palju paremad.

Sellest ajast saadik, kui ma mäletan, oli Melissa minu vastu alati väga hea, isegi liiga hea. Ta hellitas mind ära, mis isale sugugi ei meeldinud ja tal oli ka täiesti õigus selle koha pealt. Ma olin tark laps, kellel oli kasuema kompleksiga Melissa. Ta üritas nii väga mulle meeldida, teenida välja ema koht, aga mida rohkem ta üritas, seda nõudlikumaks ma muutusin. Mulle ei olnud kunagi millestki piisavalt, alati tahtsin ma midagi juurde, sest ma teadsin, et Melissa on valmis mida iganes minu jaoks tegema.

Asjad muutusid mingil määral, kui ma endale õe ja venna sain. Kaksikutega tegelemine võttis päris palju aega ja võhma, seega Melissal ei olnud aega, et veel ühe väga nõudliku kolmeaastasega tegeleda. Seetõttu kupatati mind taaskord vanavanemate juurde. Samal ajal kui Melissa enda vanemad ja õde aitasid tal kaksikutega tegeleda. Isa oli muidugi tööl, alati tööl.

Sellel aastal hakkasid ka mu võimed välja arenema. Mis tuli muidugi väga suureks üllatuseks kõigile, sest see oli ilmselgelt liiga vara. Lõpuks jõuti järeldusele, et see tõenäoliselt tuli sellest, et ma olin pooleldi deemon ja kõik deemonid sünnivad juba väljaarenenud võimetega. Kuigi selle ajani ei olnud ma ühtegi deemonlikku poolt veel otseselt ilmutanud. Samas isal oli alati teatud valmisolek minu puhul, nagu ta lihtsalt oleks oodanud, et ma muutun mingi hetk deemoniks ja annan kogu magiaaniks olemise osas alla.

Mulle ei tulnud kasuks ka tõsiasi, et mu õde ja vend olid äärmiselt rahulikud lapsed. Nende kõrval tundus iga minu vingumine mingisuguse erakordse deemonlapse näidisena. Vähemalt vanavanemad, kellega koos ma suurema osa oma ajast veetsin, said minust paremini aru ning suutsid minuga paremini hakkama saada kui mu vanemad. Nad isegi õpetasid mulle kuidas oma võimeid kasutada.

Ühel päeval, kui ma vanavanemate juures olin, avastasin ootamatult võime leeki oma peopesale tekitada. Ma olin varem näinud kuidas vanaisa tulest liblikaid tegi, et minu meelt lahutada, seega üritasin seda ise ka teha. Kahjuks see ebaõnnestus ning ma panin kogemata elutoa kardinad põlema. Ehmatasin selle peale nii kohutavalt ära, et jooksin minema.

Midagi hullu tegelikult ei juhtunudki, kõigest natuke kõrbenud kardinad. Vanaisa oli kõrvaltoas olnud ning tule suhteliselt kähku peatanud, kuid selleks ajaks olin mina juba läinud. Ma pooleldi jooksin, pooleldi kõndisin hirmunult üksi mööda tänavaid ja arvasin, et põletasin kogu maja maha. Vanaisa muidugi hakkas mind kohe otsima ning teavitas ka vanaema, kes talle poest tulles vastu kõndis. Poole tunni möödudes ei suutnud kumbki neist mind leida ja seetõttu teavitasid nad mu isa, kes leidis mu üles mõne sekundiga, kuna ta sai lihtsalt minu juurde helendada.

Isa oli äärmiselt vihane. Ta ütles, et ma ei või enam kunagi oma võimeid kasutada. Võibolla tegelikult ta isegi ei olnud nii kuri, aga kolmeaastasele minule jättis see tõsise lapsepõlve trauma. Sellele ei aidanud kaasa tõsiasi, et ma ei mäletanud, et isa oleks kunagi minu vastu headust üles näidanud, kas või naeratanud mulle. Kaksikutega oli hoopis teine lugu, nendega ta tegeles, tõi neile mänguasju. Enamik enda asju olin saanud Melissalt või siis vanavanematelt. Kaksikute tulekuga olin ma täiesti kõrvale jäetud ja iga kord kui ma ka juhtusin isaga kokku saama, siis vaatas ta mind nagu ootaks, et ma teeksin midagi halba ja ta saaks mind sellega vahele võtta. Nüüd see tal õnnestus ning ta paistis kogu selle endas aja jooksul pulbitseva viha kõik korraga välja elavat. Inimesed tänaval kõndisid hirmunud pilkudega kiiruga meist mööda.

Ma olin isa käitumisest nii ehmatanud, hirmunud, et ei öelnud ega teinud mitte midagi enne, kui ta mind vanavanemate juurde tagasi viis ja ise minema läks. Siis võtsin vanaemalt ümber kinni ja hakkasin nutma. Tal kulus pool päeva, et mind maha rahustada ja öelda, et kõik on korras. Seejärel õpetas vanaisa mulle kuidas tuld teha ja kustutada ilma midagi põlema panemata. Ma küll ütlesin talle, et isa ei lubanud mul enam võimeid kasutada, aga vanaisa vastas, et siis ma lihtsalt ei tohi isale sellest rääkida.