Kaks elu: Maiko

Tulevase printsiga kohtumine

Ega koolis ka midagi uue veerandi alguse puhul ei muutunud. Kõik läks endiselt edasi. Ma polnud eriti osavõtlik mitte milleski, mind jätsid teised külmaks ja mina jätsin neid ükskõikseks. Pidin vist selles osas oma õnne tänama, sest vanemate klasside omadele meeldis väga nooremaid kiusata.

Ühel suvalisel päeval peale õhtusööki tuli üks vanema klassi poiss minu juurde. Ma olin teda varem kooli peal näinud - ta oli väga populaarne ja austatud, kuigi enamik paistsid talle ainult sellepärast nii palju tähelepanu pööravat, et mitte naerualusteks või kiusatuteks sattuda. Ise lugesin raamatut kooli koridoris pingi peal, sest minu toas oli lärm liiga suur, et raamatule keskenduda. Mina tema kohalolekust just vaimustatud ei olnud, kuigi parajalt intrigeeritud tema põhjusest minuga vestelda. Kui ta mind enda järgmiseks ohvriks kavatses valida, siis pidi ta küll pettuma.

„Sa oled vist Maiko," pakkus ta. Siin kohal tasuks mainida, et see kool polnud eriti suur. Igas klassis käis umbes viisteist õpilast ja mingeid paralleele ei olnud, seega nimed saadi päris kiirelt selgeks. Hommikused ja õhtused treeningud toimusid tavaliselt kõik koos, seega omavahelist suhtlust oli tegelikult palju. Mitte et ma oleks kellegagi suhelnud, aga ju siis minu nimi oli talle ikka kuidagi kõrvu jäänud.

„Jah," ütlesin pilku raamatult tõstmata. Ma olin parasjagu lehekülje keskel ja ei tahtnud lugemist pooleli jätta. Lootsin, et ta lihtsalt läheb minema, kui teda ignoreerin.

„Ma olen Andres. Ma olen õpilasesinduse president siin koolis."

„Tore siis." Ma isegi ei teadnud, et meil oli õpilasesindus.

„Ma olen jälginud sind mõnda aega," mainis ta mu kõrvale istudes.

„See on imelik," vastasin tema juurest võimalikult kaugele liikudes. Oleksin äärepealt pingi pealt alla kukkunud.

„Mitte nii põhjalikult," õigustas ta oma käitumist. „Mulle on siiski jäänud mulje, et sa ei saa kellegagi läbi ja minu ülesandeks on teha nii, et kõik selle kooli õpilased oleksid siin rahulolevad," selgitas ta. Sel juhul tegi ta oma tööd üsnagi kehvalt, arvestades juba eelnevalt mainitud põhjust.

„Ma olen üsnagi rahul oma olukorraga," ütlesin raamatut vastumeelselt kinni pannes. See vestlus kippus pikaks venima.

„Kas sa ei arva, et oleks kasulikum sõpru ja tutvusi omada? Keegi ei võida sõda üksi. Sama käib ka niisama elu kohta - raske on üksi midagi saavutada."

„Sellepärast sa käidki ringi ja teeskled, et sulle läheb kogu kool korda, kuigi tegelikult on sul kõigist täiesti ükskõik? Ma pigem eelistan olla üksi, kui lasen kellelegi sinusugusel enda seljatagust valvata."

„Sa oled väga tark oma vanuse kohta," täheldas ta naeratades. Ega ta ise ka eriti vana ei olnud.

„Ma loen palju."

„Ma näen seda. See on tegelikult päris üllatav, enamik esimese aasta omasid ei oska veel lugeda ega kirjutada."

„Tõsi. Sellepärast ma ei saagi aru, miks õpetajad imestavad, kui ma tundides kohal ei käi. Mul pole seal midagi teha." Ma ei teadnud isegi, miks ma talle rohkem kõneainet andsin.

Ma tegelikult käisin üsna hoolega speera keele tundides kohal, kuna seda keelt ma ei osanud. Koolis räägiti üldiselt Krona keeles, kuna tegemist oli rahvusvahelise kooliga. Samas üle poolte õpilastest olid Speeralt. Tundides õpetajad küll üritasid enamiku ajast rääkida Krona keeles, aga suurem osa Speeralt pärit õpilastest ei saanud midagi aru ja seega olid õpetajad sunnitud kõiki asju kahes keeles seletama, mis võimaldas mul päris hästi speera keelt selgeks õppida.