Kaks elu: Maiko

Loo algus

Kui ma olin umbes kuuekuune põgenes isa minuga Demonikalt Kronale. See ei olnud sugugi lihtne, kuna Monika poleks elusees lasknud meil niisama lahkuda. Kuidagi suutis isa meid siiski harva väljuvale Krona hõljukile smuugeldada. Seal muidugi raskused ei lõppenud. Isal oli väga korralikult välja mõeldud plaan, kuidas Demonikalt minema saada, aga sealt edasi polnud ta eriti jõudnud. Ma olin imik, kes vajas süüa, vanemahoolt, normaalset kohta kus magada. Isal ei olnud neist midagi pakkuda. Ihukaitsjana töötades oli ta suure summa raha saanud, kuid ta polnud eriti osav selle säästmises. Enne minu sündi oli ta olnud äärmiselt spontaanse ja ükskõikse eluviisiga, seega meie Kronale jõudmise ajaks oli tal raha juba ammu otsas.

Ainukeseks variandiks jäi minna minu vanavanemate juurde, keda mu isa oli vältinud üle viiekümne aasta. Vanaema oli õnnelik meid nähes - äärmiselt üllatunud - aga õnnelik. Vanaisa reaktsioon oli pigem vastupidine. Ta ei olnud minu isaga eriti kunagi läbi saanud ning oli pigem karmi armastuse pooldaja, samasugune nagu minu isa tulevikus. Ju siis selline käitumine jooksis perekonnas.

Nad siiski lubasid meil ööseks jääda. Isa pidi muidugi ausalt selgitama, kust ma pärit olin ja kus ta ise oli olnud kõik need aastad. See ei teinud vanaisa suhtumist paremaks. Minu Kronal hoidmine oli ohtlik kõigile Krona elanikele. Kui kuninganna tahtis oma poega tagasi, võis ta kes teab mida teha.

Isa arvas, et Monika ei leia meid Kronalt üles, aga kui aus olla, siis meie leidmine ei olnud eriti keerukas. Ema teadis täpselt, kellena isa enne töötanud oli ja kuidas ta Demonikale oli sattunud. Päris kindlalt teadis ta ka isa rahalist seisu.

Kohe järgmisel päeval üritas isa endale töö leida, et võimalikult kiiresti oma elamise soetamiseks piisavalt raha koguda. Enne Kronalt Demonikale minemist oli ta elanud lossi valvurite majas, kuna seal elamine oli tasuta ja teda eriti ei huvitanud isikliku elukoha omamine. Kuningaga tülli minnes oli ta mõned ööd ka mingites suvalistes külalistemajades veetnud, enne kui end Demonikalt leidis. Nüüd ta muidugi kahetses oma nooruses tehtud otsuseid. Pealegi olid kinnisvara hinnad tõusnud ja mu isa taustaga magiaanile ei olnud ükski pank nõus laenu andma.

Päris kiiresti selgus ka tõsiasi, et keegi ei olnud nõus mu isale tööd andma. Peaaegu viiskümmend aastat Demonikal olid ta välimuse päris deemonlikuks muutnud ning ta kergelt ärrituv käitumine ei aidanud sugugi kaasa. Samuti polnud ta eriti motiveeritud tööotsija. Peale esimesi eitavaid vastuseid oli ta juba valmis alla andma, kuid minu juuresolek andis talle pisut innustust juurde. Enne minu sündi ei olnud ta kunagi elus pidanud millegi nimel pingutama - kõik oli talle lihtsalt kuidagi sülle kukkunud.

Üllataval kombel leidus temas siiski piisavalt alandlikkust, et mind mitte oma ebaõnnes süüdistada. Kõigest hoolimata armastas ta mind rohkem, kui ta üldse kunagi kedagi või midagi oli armastanud ning ta teadis, et ma olen tema vastutada.

„Poiss, võta end kokku ja mine räägi kuningaga!" ütles vanaisa kui isal ei olnud üle kuu aja õnnestunud ühtegi töökohta endale saada. Ta oli reaalselt igale poole proovinud, isegi kõige haledamatele.

Isa oli oma vanemate juurde tulles lubanud, et on nädalaga läinud, kuid aeg läks edasi ja ei midagi. Tegelikult oli vanaisa juba algusest peale soovitanud mu isal minna kuningaga rääkima, sest kui keegi üldse aidata sai, siis oli see kuningas. Selles osas oli ka vanaema nõus. Aga isa ei suutnud kuningaga silmitsi seista peale seda, mis seisus nende teed lahku olid läinud. Ta tundis liiga suurt häbi oma tegude pärast. Pealegi samal ajal kui Arashi elu oli järjest alla käinud, oli Richardist saanud läbi aegade kõige parem kuningas, kes Kronal kunagi olnud on, mis tegi ta veelgi aukartvamaks. Maagias oli Krona kuningas nagu vaarao. Ta ei olnud keegi, kelle juurde sa lihtsalt sisse marsid ja abi nõuad. Isa oli muidugi kuningaga parim sõber olnud, kuid ta polnud sugugi kindel, kas kuningas teda enam üldse mäletas.

Peale kuu möödumist ei jäänud enam midagi üle - vanaisa ähvardas meid tänavale visata, kuigi vanaema ei oleks tõenäoliselt lasknud sellel juhtuda. Mu isa oleksid nad võinud ehk välja visatagi, kuid samal ajal kui isa tööd taga ajamas käis, veetsin mina aega vanavanematega, kes olid minusse selle aja jooksul juba vägagi kiindunud.

Lisaks vanaisa ähvardustele ja töö puudumisele, saatis ka Monika kurjasid kirjasid isale ning nõudis minu tagastamist. Lõpuks saatis ta ka oma käskjala, kes andis edasi teate, et Monika on valmis minema üle isa laiba, et mind tagasi saada. Loomulikult ei mõelnud ta seda kujundlikult. Käskjalg ise oli valmis palgamõrvar. Kuna ta oli tavaline deemon, siis sai isa temast lahti, kuid ta ei saanud ootama jääda hetke, millal Monika terve palgamõrvarite armee talle ukse taha saadab ning võttis end lõpuks kokku ja läks kuninga juurde.

Kuningas lubas tal küll valvurite majas elada, kuid minu sinna kaasa võtmine ei olnud eriti mõistlik. Seega ma jäin oma vanavanemate juurde, samal ajal kui isa lossi territooriumile elama kolis. Ta käis mind iga õhtu vaatamas, kuid enamasti ma juba magasin siis.

Tööl nägi ta vaeva rohkem kui keegi teine. Üheks põhjuseks oli kindlasti, et raha saada, kuid peamiselt selleks, et mingisugust austust välja teenida. Tema varasemad teod olid jätnud jälje ja vanema põlvkonna valvurid olid noorematele selle kõik edasi rääkinud. Keegi ei usaldanud teda, keegi ei uskunud tema hakkama saamisesse isegi kui kuningas seda tegi. Enamik arvasid, et ta peab heal juhul paar kuud vastu ja jookseb siis jälle minema. Ka see ei aidanud, et minu vanaisa ikka veel lossis töötas, kuigi poole kohaga – ta oli turvalisuse konsultant.

-----------------------------------------------------------------

Mul on küsimus. Kui paljusid teist ma laupäevasel kokkutulekul näen? Päris lahe oleks kokku saada.