Kaks elu: Maiko

Karmid nõudmised

Seekord läksin juuni alguses Demonikale üsnagi segaste tunnetega. Ma ei olnud endiselt Monika käsku täitnud, polnud isegi üritanud, polnud isegi mõelnud selle peale. Nüüdseks olin jõudnud järeldusele, et ta lihtsalt jamas minuga, sest siiani polnud ta ühtegi oma ähvardust teoks teinud. Kui ta tõesti oleks tahtnud, et ma Anabelli ära tapaks, poleks tal vaja olnud mind ähvardada, ta oleks võinud kõigest käsuga rohkem peale käia. Käskimise võime olenes täiesti sellest, mida käskija tahtis ja kui väga ta seda tahtis, seega kui ema oleks seda tõsiselt mõelnud, poleks mul mingit pääsu selle täitmisest.

Minu väitele andis kinnitust tõsiasi, et esimese nädala Demonikal veetsin täielikus rahus. Monika polnud isegi lossis ja mind ei huvitanud, kuhu ta läinud oli. Mu vendadel paistis vahelduseks piisavalt tegevust olevat, et nad ainult mõnel päeval endast märku andsid ja kuigi Matrona nähtavalt vihkas mind kogu südamest, ei julgenud ta minu lähedusse tulla. Zorast polnud ka ühtegi märki, seega veetsin enamiku ajast oma väikese õega või siis linna peal seigeldes.

Zena tahtis minuga igale poole kaasa tulla, kuid ma ei julgenud temaga lossist välja minna. Ega ma ei kartnud nii palju linnaelanikke, kes võiksid printsessile liiga teha, kui seda mida printsess võis linnaelanikele teha. Minu äraoleku ajal oli õde endale vaid halbu kombeid külge tõmmanud, seega kulus mul päris palju aega, et talle selgeks teha, mis on okei ja mis mitte. Imestasin, et Monikat ei paistnud Zena head kombed sugugi huvitavat, kuigi mulle oli ta nendega nii palju pinda käinud. Ma ei kavatsenud olla oma õega nagu ema oli minuga, aga tegin talle siiski selgeks, et deemon, kes süüa toob, ei ole ise söögiks mõeldud ja mida rohkem ta karjub seda väiksem on tõenäosus, et keegi tema probleemi lahendama tuleb. Õnneks võttis Zena kõike minu öeldut nagu puhast kulda ning ei kahelnud minu nõuannetes sugugi. Nädala lõpuks tundsin end väga uhke vanema vennana.

Järgmine nädal hakkas aga hoopis teistmoodi. Monika oli tagasi lossi ja kutsus mind enda juurde, seekord küll mitte trooniruumi vaid oma isiklikku kabinetti, mida ma ei uskunud, et ta eriti tihti kasutas.

Ma jõudsin vaevu oma toast välja astuda, kui leidsin end tugevalt vastu seina lükatuna.

„Tere, Zora!" laususin kerge naeratusega tüdrukule, kes nüüd nuga minu kaelal hoidis.

„Sa arvad, et see on naljakas? Ma võiksin su siin kohe praegu ära tappa," ütles ta kurjalt ning surus nuga natukene tugevamini vastu minu kaela.

„Me mõlemad teame, et seda ei juhtu."

„Ma ei oleks selles nii kindel." Miski oli tema tuju ikka tõsiselt ära rikkunud.

Ohkasin. „Mis valesti on? Kas keegi tahtnud sind mustaks rüütliks võtta? Kahju küll," ütlesin sarkastiliselt.

See vihastas ta piisavalt välja, et ta oleks noa läbi minu kaela tõmmanud, kuid ma liikusin nii kiiresti, et enne kui ta arugi sai, oli tema see, kes oli vastu seina surutud. Ta rabeles mõnda aega, üritades minu haardest pääseda, aga andis lõpuks alla.

„Kuninganna ütles mulle, et ta on nõus mind katseajaga mustaks rüütliks võtma. Ta ei öelnud mulle, et minu tööks saab kõigi rüütlite rüüde puhastamine. Ma pole terve aasta muud teinud kui kellegi saapaid läikima löönud," kurtis ta. Paistis, et ta oli selle tööga tõsiselt hõivatud, vastasel juhul oleks ta juba minu esimesel päeval Demonikal mulle kallale tulnud.

„Ja kuidas see minu probleem on? Ma rääkisin oma emaga, nagu sa tahtsid. See, et asjad ei läinud päris nii, nagu sa tahtsid, on sinu enda süü. Nüüd mine tagasi tööle. Mul on vaja kuskil olla," ütlesin temast lahti lastes. Tema noa jätsin endale.

„Mis ajast sa nii õel oled?!" hüüdis ta mulle järgi, kui ma juba ema kabineti poole olin kõndima hakanud.

„Sellest ajast kui sa otsustasid minu vastu olla!" hüüdsin vastu, ilma end ümber pööramata.