Kaks elu: Maiko

Planeerimine

Kogu suvi möödus kiirelt. Monikal oli millegi pärast Demonikal ja ka Demonikast väljaspool nii palju tegemist, et tal ei olnud eriti aega minuga tegeleda, mis tähendas, et kui ma oma õpetajate eest põgenesin, ei teinud keegi sellest eriti välja. See andis mulle muidugi võimaluse lõpuks natukene puhata ja oma kuninglikkusega kaasnevaid hüvesid ära kasutada, sest suvelaagris ma seda kindlalt teha ei saanud.

Andres pidas oma lubadusest kinni ja tuli laagrisse, kuigi mitte õpilase vaid instruktorina. Tal paistis olevat suur eesmärk mind trenniga ära tappa, sest ta ei andnud mulle ainsatki vaba hetke, kui söömine ja magamine välja arvata. Juba esimese nädala lõpuks valutas iga lihas mu kehas.

„Sul olid ju füsioteraapia tunnid koolis see aasta. Peaksid teadma, kuidas valust lahti saada," väitis Andres.

„Jah, puhkama, mitte trenni juurde tegema," vastasin pahaselt. Tal oli sellest ükskõik.

Tuleb tunnistada, et mu tulemused ei paranenud eriti laagri lõpuks, sest mu keha valutas liiga kohutavalt, et midagi normaalselt teha.

„Kui sa sama moodi jätkad nagu see kuu siin, siis hakkad tulemusi ka nägema," väitis Andres mulle laagri lõpus. „Ja võibolla on sul väike võimalus mind isegi võita." Tal ei olnud tegelikult erilist usku sellesse, mul ka mitte.

Me olime laagris kahevõitlusi maha pidanud küll. Ma ei olnud kordagi Andrest võitnud ja ma teadsin, et ta hoiab end tagasi. Ta oleks võinud mulle palju rohkem haiget teha, kui ta oleks tahtnud. Seetõttu otsustasin, et pean tõepoolest endaga rohkem tegelema. Kui ma ka ei suutnud teda võita, siis vähemalt ei tahtnud ma kergelt kaotada.

*

Esimene vaba aega, mis mul tekkis, et oma Krona sõpradega kokku saada, oli sügisvaheajal. See oli üllatavalt keeruline, sest seekord hoidis isa mul palju rohkem silma peal, nagu ta juba aimaks, et peab mind iga hetk jälle politseijaoskonnas välja vedama. Päeval ei teinud ta suurt midagi, lasi mul minna, kuhu ma tahtsin, aga ma pidin õhtusöögiks kodus olema. Ta pidi ise tööl olema, seega ega ta ei saanudki mind eriti kinni hoida.

Tavaliselt tulingi õhtusöögiks koju ja mõtlesin siis pärast uuesti välja minna, kuid iga kord kui ma mõned sammud aiast välja sain, oli isa mu nina ees ja käskis mul tuppa tagasi minna. Ta oleks nagu mingit loitsu kasutanud, mis andis talle teada, kui ma õhtul kodust välja kavatsesin minna.

„Kui sa ütleksid, et sa lähed kusagile, selle asemel et salaja välja hiilida, laseksin ma sul minna. Kui sa ütleksid, et lähed sõpradega kinno, lõbustusparki või sünnipäevale, annaksin ma sulle isegi raha selle jaoks, aga sa ei lähe kunagi sellistel põhjustel välja. Ja kuni sa ei õpi end normaalse magiaani kombel üleval pidama, ei lähe sa õhtuti välja," selgitas isa.

Ma isegi ei teadnud, kas olla õnnelik selle üle, et ma jälle kodus kinni olin või mitte. Ma lootsin, et poole aastaga on mu sõbrad juba unustanud plaani minna Maale röövretkele, kuid seda polnud juhtunud. Nad olid hoopis innustust juurde saanud ning isegi käinud Maal ideid hankimas. Nad tahtsid, et see rööv oleks ideaalne, et me ei peaks tükk aega peale seda enam uuesti midagi röövima. Seetõttu olid nad pool aastat ettevalmistusi teinud. Nüüd ootasid nad vaid mind, et seda ellu viia.

Kuna ma polnud kogu nende plaaniga kursis, siis veetsid nad sügisvaheaja, et mulle kõike selgeks teha. Ma käisin Maal koos nendega, et paremini näha, mida nad planeerisid ja see polnud sugugi hea. Enne olid nad rääkinud väikesest salajasest röövist, nüüd tundus see juba väga suur ja tähelepanu äratav.

Samas minu väike võimalus õhtul kodust välja saada, andis nende plaanile suure tagasilöögi, mistõttu nad lubasid talvepühadeni oodata, enne kui oma plaani ellu viime.

Talvepühadel tuli välja, et minu vanemad olid ostnud piletid Glaciesile ja me läksime terveks minu talvevaheajaks teisele planeedile. See paistis nagu kindel märk sellest, et ma ei peaks ennast kogu röövi segama.

Glaciesil oli tegelikult väga tore, kuigi isegi minu jaoks jahe. Suusatama õppimine oli igatahes oluliselt meeldivam kui ujuma õppimine. Isa üritas mind ise suusatama õpetada, aga kuna ma olin endiselt tema peale vihane kõige ja mitte millegi pärast, siis palkas ta suusainstruktori, kes mulle nii mäe- kui ka murdmaasuusatamist õpetas. Melissa muidugi raskelt üritas meid välja nägema panna nagu tavaline perekond, aga see lihtsalt ei õnnestunud.

Kuna Melissa ikkagi kohutavalt peale käis, siis küsisin isalt lugusid Maa kohta. Ta oli äärmiselt üllatunud, et ma millegi sellise kohta midagi teada tahan, kuid ei keeldunud mulle rääkimast, mida ta teadis. Peamiselt ajas ta siiski sellist üldist mulli ega läinud eriti detailidesse, kuid need lood siiski aitasid mul paremini aru saada Maast ja mida ma oodata võin, kui sinna röövretkele lähen.

„Miks sind Maa järsku huvitama on hakanud?" küsis isa, kui ma olin hakanud temalt lisa küsimusi küsima, et rohkem detaile teada saada.

„Alati on huvitanud. Mul pole lihtsalt varem võimalust olnud, et kelleltki selle kohta küsida," valetasin.

Ma küsisin ka selle kohta, mis tunne on magiaanina Maal olla ja mida magiaanid saavad Maal teha ja mitte. Ma teadsin, et on magiaane, kes valisid Maagia asemel Maal elamise ja minu jaoks tundus see äärmiselt kummalise valikuna. Selle osas pidi isa minuga nõustuma.

Siiski kevadel ei õnnestunud mul enam asju edasi lükata. Niipea kui koju jõudsin käisime veel mõned päeval Maal ja panime kõik sihtmärgid paika. Teised rääkisid mulle kuidas me midagi teeme, kes kellega koos on. Efektiivsuse eesmärgil kavatsesime kasutada kolme akent, kolme erinevat linna, mida röövida. Seetõttu jagasime end paaridesse.

Sten oli välja mõelnud loitsu, kuidas meie maagiat Maal alles hoida ja kuidas võimaldada meil kõike Maalt kaasa võtta. Ma olin lugenud nende loitsude kohta, ka need olid keelatud, kui kellelegi vahele jäid. Tegelikult olin üsnagi üllatunud, et Sten midagi sellist välja suutis mõelda. Ta oli meist kõige vanem, teoreetiliselt kõige targem, kuid ta polnud isegi korralikult koolis käinud ja kõik tema teadmised olid peamiselt tänavalt õpitud. Loitsude kirjutamine oli keeruline, kuid teised olid seda juba eelnevalt katsetanud ning see toimis, kuigi püsis kõigest ühe päeva. Põhimõtteliselt kogus loits suure koguse maagilist energiat meie ümber, mida me Maal olles kasutada saime, kuid juurde seda ei tekkinud, seega jätkus seda vaid üheks päevaks.

Kuna Maal ei osanud keegi midagi maagilise rünnaku korral teha, otsustasime oma röövi läbi viia õhtul, aga mitte nii hilja, et poed juba kinni oleksid, nii ei olnud meil vaja igale poole sisse tungida, vaid saime rahulikult sisse astuda. Panka või midagi sellist me eelisjärjekorras röövida ei kavatsenud, sest meil poleks Maa rahaga Maagias midagi peale hakata. Juveelid, kalliskivid, väärimetallid – need olid märksa ideaalsemad sihtmärgid.

Kui õige päev kätte jõudis, lahkusin kodust varakult, et veel viimase hetke plaanid paika panna. Peale kõiki neid päevi planeerimist, tundsin end palju kindlamalt. Mul oli reaalselt tunne, et see plaan võib väga hästi õnnestuda. Kuigi ma ei tundnud isiklikult vajadust rikastuda, tundus plaan iseenesest liiga põnev, et ära öelda. Elevus kasvas minus iga tunniga ja ma ei jõudnud ära oodata, millal saan Maale minna ja oma võimeid proovile panna. 

---------------------------------------------------------------------

Juba varsti kohtubki Maiko Anabelliga...