Kaks elu: Maiko

Vahistamine

Me jõudsime kõik tagasi oma baasi ilma vähimagi probleemita ja üsnagi samal ajal. Seisime siis rõõmsate nägudega ringis ruumi keskel ning viskasime kogu röövitud kraami enda ette. Seda oli palju rohkem, kui keegi meist oleks arvata osanud. Paistis, et mina ja Andi polnud ainukesed, kes olid plaanist natukene kõrvale läinud ning planeeritust rohkem endale krabanud.

"Ma ju ütlesin, et see on käkitegu," ütles Sten. "Näete, kui palju kraami me saime. Me võime seda teha iga nädal ja keegi ei saa teada. Kedagi ei huvita, mis seal Maal toimub."

Samal ajal kui teised rõõmustasid, läbis mind väga imelik tunne. Ma tundsin kerget peapööritust. Mul oli tunne, nagu ma oleksin ümbritsetud millestki ja see ei lase mind välja. Hingamine muutus raskeks, kuni Sten mulle käe õlale pani ja mind sellest kummalisest transist välja tõi.

"Mis viga? Suurest rõõmust nii joovastunud, et paneb lausa pea ringi käima?" küsis ta.

"Jah," valetasin, sest sellel tundel polnud rööviga midagi pistmist. Või oli ka. Mul oli tunne, et midagi halba hakkab kohe juhtuma. "Ma arvan, et me peaks minema," pakkusin.

"Miks? Meil on nodi vaja veel ära jagada ja üldse otsustada, mida me selle kõigega pihta hakkame," selgitas Sten kogu meie kraamile osutades.

"Me võime seda hiljem ka teha. Ega need asjad minema ei jookse. Praegu võime tähistada." Üritasin kõlada muretuna, aga see ei tulnud sugugi välja. Ma olin millegi pärast liiga suures paanikas, et veenvalt valetada. Midagi sellist polnud minuga varem juhtunud. Tavaliselt kui ma närvis olin, valetasin just paremini.

"Ei. Sa ei taha tähistada. Sa tead midagi. Mida?!" Sten vaatas mulle väga vihase näoga otsa, mis muutis teised meie ümber päris ärevaks. Kõigi hea tuju paistis olevat hoobilt läinud.

"Mul on lihtsalt selline tunne, et meid jälgitakse," selgitasin.

"Kes meid jälgib?" nõudis Sten.

"Ma ei tea. See on lihtsalt tunne," üritasin end välja vabandada. Ma polnud midagi sellist varem tundnud, seega ma ei teadnud, kas võtta seda tõsiselt või mitte.

„Sa oled tõenäoliselt lihtsalt paranoiline. See on loomulik esimese suure röövi puhul," selgitas Samson.

„Võibolla tõesti," vastasin, kuid kahtlesin selles väga. See rööv ei olnud minu jaoks kuidagi erinev teistest ja ma polnud kunagi selliste asjade pärast närvis olnud.

Selline järeldus pani teised siiski maha rahunema ja me alustasime oma saagi ülevaatust, et otsustada, mida saame kohe kasutada ja millega peaks midagi muud tegema. Me jõudsime vaevu hakata oma nodi jagama, kui kuulsime väljast kellegi valju häält.

„Tähelepanu, siin on Krona erivägi. Me teame, et te olete seal ja te olete ümber piiratud. Tulge välja käed pea taga ja ärge üritage põgeneda. Me oleme valmis teid hävitama." See oli küll üleliia karmilt öeldud, kuigi me rikkusime selle rööviga Maagia tähtsamaid seaduseid. Aga kui ohtlikud nad arvasid, et me oleme, kui nad eriväe meile kallale saatsid? Erivägi vist tegelikult jälgiski kogu Maa ja Maagia vahelist liiklust, aga ma polnud selles päris kindel. Ma mäletasin kuidagi häguselt, et isa oli mulle midagi eriväest rääkinud.

"Me saime Maale ja tagasi ilma probleemita. Me saame ka nende eest minema," ütles Sten ning tõmbas ühe koti kraamiga endale üle õla. Ta ei lasknud end sugugi kõigutada sellest, et erivägi oli just ähvardanud meid hävitada - mitte vahistada, vaid reaalselt hävitada.

"Aga me ei saanud tagasi ilma probleemita. Nad märkasid meid," ütles August, kes tundus oluliselt rohkem ärevil.

"Me oleme ümber piiratud. Meil on targem alla anda ja nendega mingi kokkulepe saavutada. Kui me põgeneme, siis pole meil lootustki," lisas Samson, kelle jutt tundus paljudele mõistlikum kui see, mida Sten oli välja pakkunud.