Kaks elu: Maiko

Talvepühad

Ma pidin ka kogu talvevaheaja tööl olema. Sain vaadata, kuidas Anabell koos oma perega rõõmsalt jõule tähistab. Selleks ajaks kui mu tööpäev läbi sai, oli pidu minu kodus juba ammu lõppenud. Samas olin teatud mõttes isegi õnnelik selle üle, sest mul polnud mingisugust tahtmist Melissa poolset vanaema ja tädi näha, kes kavatsesid kindlasti kohale tulla, kuna Melissal polnud ühtegi vabandust miks neid talvepühadel mitte külla kutsuda.

Koju jõudes olid kaksikud juba magama läinud, kuid vanemad ootasid mind elutoas.

„Meil on sulle kingitus," ütles Melissa naeratades.

„Ma ei taha midagi," vastasin. Arvestades kui vähe aega mul oli, siis poleks mul ühegi asjaga olnud midagi peale hakata.

„Usu mind, sulle meeldib see kingitus," arvas ema ning ulatas mulle väikse valge ümbriku. Võtsin selle kõheldes vastu ning rebisin lahti. Sealt seest leidsin oma nimega pangakaardi.

Vaatasin vanematele üllatunult otsa. Tavaliselt andsin nad mulle raha ainult siis, kui ma suutsin väga hästi ära põhjendada, miks mul seda vaja oli, nagu näiteks riiete ostmiseks või et Speeral pühapäeviti midagi põnevamat teha, kui oma toas passida. Üldiselt ei andnud nad kunagi nii palju raha, et sellest midagi üle jääks, sest nad kartsid, et ma kulutan seda millekski halvaks. Samas minu vanaema ja vanaisa andsid mulle tavaliselt sünnipäevaks raha, mida ma sain kulutada nii nagu tahtsin ja Demonikal sain kõike, mida hing ihaldas, tasuta, sest ma olin prints.

„Miks te mulle selle annate?" küsisin segaduses olles.

„Kuna sa käid nüüd tööl, siis on mõistlikum, kui sinu palk läheb sinu isiklikule pangakontole," vastas isa.

„Ma saan palka?" küsisin nüüd veelgi rohkem üllatunult. Ma arvasin, et Anabelli kaitsmine oli karistus, mida ma olin sunnitud tegema, et tõestada oma headust. Ma isegi ei mäletanud, et oleksin töölepingus midagi palga kohta näinud. Võibolla oli see kõigi nende reeglite ja kohustuste kõrval kuidagi tühisena tundunud.

„Kui sa käid tööl, siis ilmselgelt saad sa palka. See paratamatult kaasneb kogu selle tööl käimisega," vastas isa, kes paistis olevat parajalt lõbustatud minu üllatusest.

„Kui palju palka ma saan?" küsisin nüüd huvitatult.

„Mine vaata ise. Seal ümbrikus on kõik vajalikud paroolid sees," selgitas isa.

Suure naeratusega panin kaardi tagasi ümbrikusse ja tormasin oma tuppa. „Aitäh!" hüüdsin poole trepi peal - mind ei huvitanud, et ma sellega kaksikud üles ajasin.

Oma toa voodi pealt leidsin veel teisegi kingituse, mis oli minu vanavanematelt. See oli üks Maagia ajaloo raamat, mida ma olin tahtnud juba terve aasta lugeda, kuid polnud aega leidnud. Kahtlustasin, et mul ei hakanudki selleks aega olema.

Heitsin oma voodisse selili. Ma olin juba tõsiselt unine, kuna kogu see möll, mis kuningliku pere jõuludel oli olnud, väsitas mind rohkem kui muudel päevadel, kuigi minu töö ei olnud kuidagi erinev tavalisest. Samas pinge oli palju suurem, kuna peol olid kohal ka endine kuningas ja kuninganna, Flora kuninglik pere ja veel mõned teised kuninglikud isikud, nii et ma tundsin end üsna kohatuna.

Hoolimata väsimuses sai uudishimu minust võitu ja ma tegin oma arvuti lahti, et näha, kas ma olin juba palka saanud oma töö eest. Reaalsuses olin tööl olnud umbes kümme päeva, seega ega ma midagi erilist ei lootnud, kuigi tundus nagu oleksin juba terve igaviku seda tööd teinud.

Kui ma oma pangakontot arvutist vaatasin, oli mul tunne nagu keegi oleks mingisuguse vea teinud. Mul ei saanud nii palju raha olla. Mul polnud elusees nii palju raha olnud. Samas nii rikas olemine tekitas minus päris hea tunde ja vahelduseks sain üsnagi heatujuliselt magama minna.

----------------------------------------------------------------

Kuna see peatükk on megalühike, siis ma panen täna ühe peatüki veel üles.