Kaks elu: Maiko

Sõbrad või vaenlased?

Augusti viimasel laupäeval küsis isa, mida ma teha tahan. Me olime kahekesi kodus, mida polnud vist sellest ajast saadik juhtunud, kui ma imik olin. Melissa oli kaksikutega kooliasju läinud ostma. Enne minekut oli ta väga kahevahel olnud kas mind kaasa võtta või mitte, kuna minu ja isa kahekesi koju jätmine tundus nagu katastroofi retsept. Ma olin ise endale kooliks kõik vajalikud asjad juba ära ostnud, seega mul poleks poes midagi teha olnud. Samuti pakkus mulle kergelt huvi teadmine, kas mina ja isa suudame kahekesi pool päeva koos veeta, seetõttu vastasin isa küsimusele, et tahaksin vanglasse oma sõpradele külla minna. Ma isegi ei teadnud, kuhu nad pandud olid, lootsin, et isa teab paremini. Nüüdseks oli juba rohkem kui aasta sellest kuritööst, kuid ei möödunud päeva kui ma ei oleks sellele kasvõi korraks mõelnud. Siiani polnud mul julgust olnud, et isalt oma sõprade kohta küsida.

„Ma arvan, et see on väga halb idee. Sul oleks parem need sõbrad unustada ja oma eluga edasi minna." Mida ma ikka oodanud olin? Ma sain teha, mida ma tahtsin, nii kaua kuni tema seda ka teha tahtis.

„Ega nad ju ei hakka minuga jagama uue kuritöö plaane. Ma tahan neid lihtsalt näha," vaidlesin vastu.

„Kas sa oled kindel, et nemad sind ka näha tahavad?" küsis ta tähendusrikkalt.

„Miks nad ei peaks tahtma mind näha?" Ma olin pahane, et mu isa üldse midagi sellist arvas.

„Sest neid pandi pooleks eluks vangi ja sina pääsesid sellest kõigest," selgitas ta.

„Neil peaks ju siis minu üle just hea meel olema," arvasin, kuid hakkasin endas kahtlema. Eelmine kord, kui ma pääsesin, võttis mul päris kaua aega, et nendega jälle läbi saama hakata.

„Või siis nad vihkavad sind sellepärast." Ta oli väga negatiivselt meelestatud ja see ei aidanud mu enesekindlusele sugugi kaasa.

„Miks nad peaksid mind vihkama? Nad on mu sõbrad," õigustasin ennast, kuigi mulle hakkas tunduma, et ma pigem üritasin ennast selles veenda kui isa. Isegi kui mu sõbrad polnud rahul sellega, et ma nendega koos kinni ei olnud, ei tahtnud ma uskuda, et nad mind reaalselt vihkasid selle pärast.

Isa ohkas. „Kui me läheme neid vaatama, siis ära hakka nutma, kui tuleb välja, et mul oli õigus," ütles ta ning andis mulle võimaluse ümber mõtlemiseks, kuid ma ei teinud seda.

Nii me siis läksimegi laupäeva pärastlõunal vanglasse. See polnud kõige karmima režiimiga vangla, seega võis vange külastada iga päev. Samas polnud see ka enam noortevangla.

Isa tuli minuga igale poole kaasa, sest alaealisi ei lubatud üksi kuskile. Meid juhatati ruumi, kus olid lauad ja toolid ning paluti oodata. Istusin ühe laua taha maha, kuid isa liikus toa teise otsa, et ma saaksin sõpradega rahulikult rääkida. Peale meie polnud seal kedagi.

Umbes viis minutit hiljem kõndisid minu sõbrad paari vangivalvuri saatel sisse. Nad võtsid endale teiste laudade tagant toolid, kuna minu laua juures oli vaid kaks, ning istusid minu juurde.

„Mis toimub? Mis plaan on?" küsis Sten sosistades. Ka teised panid oma pead lähemale, et mingit salaplaani kuulda, mida mul ei olnud.

„Ma tulin teile lihtsalt külla," selgitasin.

„Lihtsalt meile külla?" Sten naeris ja teised liitusid temaga. „Ta tuli meile lihtsalt külla," ütles ta uuesti ning naer jätkus, kuigi ma ei saanud aru, kus nali oli.

„Kuidas teil läinud on?" küsisin, et nende naermist lõpetada. See toimis, kuid nüüd vaatasid nad mulle täiesti mõrvarlike nägudega otsa.

„Kuidas meil läinud? Mis sa arvad, kuidas meil läinud on?" sisistas Sten. „Me oleme vanglas, kus on tüübid, kes on meist kordades vanemad ja suuremad. See pole mingi noortevangla. Ja mingil põhjusel ei ole sina siin kinni koos meiega." Nad ei näinud välja, nagu nad oleksid hullult mingisuguse tagakiusamise või millegi muu all kannatanud.

„Jaa, miks sa koos meiega kinni ei ole?" tahtsid ka teised teada.

„Ma tegin kuningaga lepingu. Ma töötan tema heaks pool oma elu." Peaaegu pool ja tegelikult tema tütre heaks, aga keda need pisidetailid ikka huvitasid.

„Kas sa arvad, et saaksid meile ka sellised lepingud?" küsis Sten nüüd juba märksa rohkem huvitatult ja märksa vähem nagu ta tahaks mind maha lüüa.

Ma nägin silmanurgast oma isa, kes teises ruumi otsas seljaga vastu seina toetas. Kuigi ta teeskles ükskõiksust, sain tema olekust väga hästi aru, et ta oli täiesti oma ihukaitsja rollis ning hindas kogu olukorda väga kriitiliselt, valmis iga hetk vahele sekkuma, kui mu sõbrad otsustavad midagi teha, mida nad hiljem kindlasti kahetsevad.

„Me võiksime ka kuninga heaks töötada... ja samal ajal tema lossi tühjaks varastada," pakkus Samson. Teised vastasid talle heakskiitva muigega.

„Mida sa selle kuninga heaks siis teed? Koristad tema kabineti?" mõnitas August. Tegelikult kostus kõigi nende häältest vaid mõnitamist, solvamist, halvustamist, õelust.

„Ma ei usu, et ma teile samad lepingud saaksin. See oli ühekordne asi. Kuningas ei tahtnud seda mullegi anda. See nõudis päris palju veenmist. Ja ma ei ole koristaja. Mul on tõsine töö." Kuigi ma endiselt ei saanud aru, kuidas mul sellega nii palju vedanud oli.

„Kas kuulete? Tal on tõsine töö kuninga juures." Nad lihtsalt naersid õelalt, kuid seejärel lõpetasid järsult. „Nii et sa tahad öelda, et sa tulid siia lihtsalt selleks, et meile nina alla hõõruda, kuidas sa pääsesid pooleks eluks vangi sattumisest ja lisaks said kuninga käest töö? Mulle hakkab tunduma, et sina olid see, kes meid üldse üles andis. Mina pakkusin, et me peaksime põgenema, aga sina olid see, kes ei tahtnud lahkuda. Sinu pärast oleme me vangis. Sa väike vastik reetur!" karjus Sten. See vestlus läks järjest halvemaks.

Mu isa oli nüüdseks end seina vastast sirgeks ajanud ja minu sõpradega kaasa tulnud vangivalvurid liikusid samuti pisut lähemale.

„Ei, ma tulin siia, sest te olete minu sõbrad ja ma tahtsin veenduda, et teiega on kõik korras," ütlesin rahulikult oma mõrvarlike pilkudega sõpradele.

„Me oleme su sõbrad?! Sul võttis üle aasta, et oma nägu üldse näidata! Ja võta teatavaks, et meiega ei ole kõik korras, sest me oleme siin kinni, samal ajal kui sina oma ilusat elu naudid. Meie elud on rikutud suuresti tänu sinule, seega kui me siit välja saame, siis rikume sinu elu samamoodi ära." See hirmutas mind tõsiselt.

„Ausalt, ma vannun, ma ei reetnud meid. Mul polnud õrna aimugi, et me nii vahele jääme. Pealegi pean ma tegema mida iganes kuningas tahab. Minu elu ei ole nii tore, kui see tundub," üritasin neid veenda.

„Siit vaadates tundub see päris hea. Ja sa isegi ei üritanud meie elu kuidagi paremaks teha, lihtsalt lasid kõigel juhtuda. Nii et kui me välja saame, oled sa surnud. Surnud!" Sellise karjumise peale sekkusid vangivalvurid ja viisid minu „sõbrad" tagasi, kust nad tulnud olid.

Ma jäin ehmunult tooli peale istuma. Ma olin tahtnud lihtsalt veenduda, et minu sõpradega on kõik korras ja nemad tahtsid mind surnuna näha. Nii umbes saja kahekümne aasta pärast pidin siis olema valmis oma elu eest võitlema, kuigi ma lootsin, et nad on selle aja peale mind juba ära unustanud. Samas vanglas ei olnud neil vist midagi paremat teha, kui välja mõelda, kuidas minust kõige paremini lahti saada.

Isa tuli aeglaselt minu juurde. „Valmis koju minema?" küsis ta. Noogutasin vastuseks.

Kui koju jõudsime, jooksin kohe oma tuppa ja nutsin padja sisse. Olin terve tee end tagasi hoidnud, et mitte pakkuda isale seda rahuldust, et tal oli õigus olnud.

Kui olin ennast taas kokku võtnud ja otsustanud, et mu käitumine oli naeruväärne, läksin alumisele korrusele, kus isa luges diivanil istudes ajalehte. Ma ei saanud aru, miks mu nüüdseks endiste sõprade sõnad mind nii endast välja olid viinud.

„Mitu korda pean ma sulle midagi ütlema, enne kui sa mind usaldama õpid?" küsis ta pilku lehelt tõstmata. Ta tõenäoliselt teadis, miks ma oma tuppa olin jooksnud ja talle ei olnud ka minu vestlus sõpradega kuulmata jäänud. Nad olid piisavalt valjult end väljendanud.

„Võibolla järgmine kord olen targem," vastasin tuimalt ning haarasin köögist mõned puuviljad. Seejärel lonkisin tagasi oma tuppa.

Ma võisin vihata oma isa. Ma võisin vihata, et tal oli õigus. Aga ma pidin tunnistama, et kui ta mulle midagi ütles, siis ta harva eksis. Kõiges hoolimata oli ta minu isa ja ma pidin õppima teda rohkem usaldama. Isegi kui see oli äärmiselt raske.