Kaks elu: Maiko

Väljaelamine

Paar järgnevat nädalat Demonikal veetsin praktiliselt kogu aja voodis olles. Minu ainukeseks seltskonnaks oli minu väike õde, kes isegi magas enamik öid minu toas, kuigi ma üritasin teda veenda lahkuma.

Zorat ei näinud ma kordagi. Ma ei teadnud, kas ta vältis mind või oli ema talle selle töökoha andnud, mida ta tahtis. Mul oli tegelikult hea meel igal juhul. Mu elu oli nii palju rahulikum ja oluliselt vähem eluohtlik. Kuigi ma olin üsnagi veendunud, et terveks saades eelistan jälle tema seltskonda, kuna Demonikal võis väga kiiresti igav hakata.

Kui ma lõpuks otsustasin lõplikult voodist välja ronida, ei olnud mu selg sugugi täielikult paranenud. Mul olid mõned teenrid, kes üritasid mind aidata, kuid ilma tervendamisvõimeteta ei saanud nad suurt midagi teha, kui kõigest haavad puhtana hoida ning proovida valu vähendada.

Samas kogu see valu ja abitus tegi mind äärmiselt vihaseks. Nähvasin ilma ühegi mõjuva põhjuseta kõigile, kes minu lähedusse tulid, ja üleüldiselt olin ebaviisakas ja ebameeldiv. Zenaga üritasin siiski end pisut tagasi hoida, kuigi see ei õnnestunud iga kord. Õnneks õde ei paistnud sellest arugi saavat. Lisaks nägin öösiti õudusunenägusid, mis ei laskunud mul sugugi rahulikult magada.

Veetsin siis viimased päevad Demonikal oma toast väljaspool ka. Liigutamine oli ikkagi suhteliselt valus, mistõttu otsustasin oma vendadega videomänge mängima minna. Nad olid kõik koos ning üsnagi üllatunud mind nähes. Ma ei olnud juba päris tükk aega nendega koos aega veetnud. Vähemalt lasid nad mul ilma mingi probleemita liituda.

„Kas sa Matronat oled näinud?" küsis Defo ühel hetkel, mis pani mu ülejäänud vendadele kahjurõõmsad naeratused näkku.

„Ei, ei ole," vastasin. „Ma ei ole eriti lossi peal ringi käinud viimasel ajal." Ma olin tegelikult pooleldi eeldanud, et peale vältimatut jutuajamist emaga, tuleb ta minu tuppa ja üritab mind ära tappa, kuid midagi sellist polnud veel juhtunud.

„Tema ka mitte. Me ei tea, mida ta tegi, aga ema oli nii vihane ta peale, et murdis praktiliselt iga luu tema kehas ja seejärel keelas arstil teda tervendamisvõimetega ravida. Nüüd on ta üleni kipsis oma toas olnud juba mitu nädalat," selgitas Diablo, üks minu vendadest. Teised oli kergelt vihased, et ta kogu rääkimise enda peale võttis.

Tuli välja, et mingil oma veidral deemonlikul moel, Monika ikkagi hoolis minust. Muidu poleks ta elusees viitsinud Matronaga jamama hakata.

Kõik mu vennad olid nähtavalt rahuolevad Matrona saatuse üle. Miks nad ei oleks pidanud olema, kui õde ka neid laseb läbi peksta? Samas olin veendunud, et Monika ei olnud nende puhul kunagi midagi teinud ja ei kavatsenud seda teha ka tulevikus.

Vähemalt tõstis selline teadmine natukene minugi tuju. Videomängudes enda välja elamine tuli samuti kasuks, kuid ma endiselt ei suutnud lahti saada endas pulbitsevast vihast.

*

Demonikal lahkumine oli keeruline– Zena ei tahtnud mul sugugi minna lasta, kuid ema lubas tal mulle helistada, millal iganes ta tahab. Ma lihtsalt lootsin, et ta mulle iga öö helistada ei kavatse, sest deemonite uneaeg oli oluliselt hiljem tavaliste magiaanide omast.

Minu emotsionaalne seisund ei olnud Kronale jõudes paranenud. Ma tahtsin teha midagi täiesti spontaanset ja halba ja üldse mitte mõelda tagajärgedel. Pidin päris palju tahtejõudu kasutama, et end tagasi hoida, eriti kuna minu läheduses ei olnud kedagi teist, kes mind ümber mõtlema oleks pannud.

Isa ei tulnud mulle seekord hõljukijaama järgi, kuna oli alles pärastlõuna ja ta pidi tööl olema. Pealegi ta vist nüüd eeldas, et ma suudan normaalselt käituda ja end ise kuidagi koju organiseerida. Seega ma otsustasin mitte kohe koju minna. Mul oli vaja enne väikene vahepeatus teha. Kuna nüüd polnud valu enam nii suur, suutsin lõpuks oma võimed kasutada, mistõttu sain end kiirelt õigesse kohta helendada.