Kaks elu: Maiko

Tutvusi saamas

Peale vanemate lahkumist läksin tagasi oma korterisse. Leidsin sealt Christoferi koos ühe tüdrukuga koos diivani peal istumas ja kodutöid tegemas.

„Uuu, kes see salapärane kuum kutt on?" küsis tüdruk piisavalt kõvasti, et see ei jäänud mulle kuulmata, kui oma toa poole kõndisin. Tema pilgust võis järeldada, et ta tegi seda tahtlikult.

„Leana, see on Maiko, minu korterikaaslane ja klassivend. Maiko, see on Leana, minu tüdruk," vastas Christofer lõbustatult. Teda ei paistnud sugugi häirivat, et ta tüdruk oli mind just kuumaks kutiks kutsunud.

„Mis ajast?" küsisin, sest ma polnud neid varem koos näinud, samas ma ei veetnud temaga nii palju aega koos ka. Oleksin võinud küsimise asemel lihtsalt oma tuppa minna, aga kuna Melissa soovitas mul rohkem suhelda, siis olin küsimuse küsinud. See muidugi polnud tõenäoliselt kõige parem küsimus millega vestlus alustada...

„Sünnist saadik," vastas Christofer. Leana kiitis tema vastuse suure naeratusega heaks.

„Vaevalt küll," vastasin skeptiliselt, kuna see polnud kindlasti võimalik, et nad nii kaua olid koos olnud.

„Ei, päriselt ka. Me sündisime samal päeval, samas haiglas. Meie vanemate palatid olid kõrvuti ja meie emad said kohe sõbraks, nii et me reaalselt oleme koos olnud sünnist saadik. Me ei olnud kohe paar, aga eks see oli vältimatu," selgitas Christofer oma tüdrukule tõsiselt armunud pilgul otsa vaadates.

„Tore siis teile," ütlesin õlgu kehitades. Ootamatult tabas mind kerge kadeduse laine. Oleksin tahtnud, et keegi mind ka nii vaataks nagu Leana Christoferi... Viskasin selle mõtte kiiresti peast.

Enne kui jõudsin oma tuppa minna, küsis Christofer, kas tahan koos nendega kodutöid teha. Mõtlesin, et nad tahtsid kahekesi koos olla, kuid neil polnud seltskonna vastu midagi. Kuna nad paistsid oma otsuses siirad olevat, siis nõustusin. Mulle kulus ära vahelduseks mõne endavanusega suhtlemine.

*

Mõne nädalaga olin selgeks saanud, et Leana käis meie paralleelis. Ta ei osanud oma võimeid hästi kasutada, kuid polnud selles ka väga katastroofiline. Christofer aitas teda päris palju. Nad olid mõlemad Kronalt pärit ja veel samast linnaosast kust mina, kuid ma ei olnud neid kunagi varem näinud.

Nende kahe suhe oli hoopis teistsugune, kui ma olin harjunud teistel endavanustel nägema. Nad olid kuidagi nii täiskasvanulikud selle osas. Neil polnud vaja kogu aeg koos olla ja mingeid totakaid armastusavaldusi pidevalt avaldada. Nad ei olnud lihtsalt paar, nad olid ka parimad sõbrad ja tegid pidevalt üksteise üle nalju. Lihtsalt väga kummaline oli nende kahega koos olla. Elu tundus kuidagi palju helgem ja murevabam.

Veelgi veidram oli tõsiasi, et nad võtsid mind enda kampa nagu see oleks kõige loomulikum asi, mida nad teha võiksid. See üks päev, kui me koos õppisime, oli kõik mis võttis, et nende heaks sõbraks saada. Loomulikult oli neil veel ühiseid sõpru, keda nad mulle tutvustasid ja kes mind samuti vähima vaevata omaks võtsid. Nende kõigi koos olemine oli tõsiselt teistsugune kogemus minu jaoks. Ma ei olnud kunagi varem tundnud, et minust nii palju hoolitakse või minust nii palju huvitutakse. Nad ei olnud sellised sõbrad, kes mind ära kasutasid või ainult tahtsid minult midagi või sellised, kes olid liiga viisakad, et öelda, et nad tegelikult ei taha minuga mingit tegemist teha. Ma olin päriselt nende sõber ja neil polnud õrna aimugi, kui palju see minu jaoks tähendas. Enne seda ei osanud ma isegi ette kujutada, kui palju mul seda vaja oli.

„Ma ei saa aru, miks me varem sinust midagi ei teadnud," lausus Hardi ühe lõunasöögi ajal, kui me kõik koos laua taga istusime. Ta käis Leanaga samas klassis, kuid nad olid üksteist juba enne kooli tundnud.

Ma olin esialgu arvanud, et Christoferi ja Leana teised sõbrad ei taha mind enda sekka ja tõrjuvad mu minema, kuid ei midagi. Ma meeldisin neile täpselt sama palju.

„Ma tean," lausus Leana väga liialdatud toonil. „Christofer, kuidas on võimalik, et sa mulle varem oma korterikaaslasi ei tutvustanud? Me kaotasime võimaluse Maikot pool aastat varem tunda. See on ausalt kohutav kaotus," lisas tüdruk mulle otsa vaadates.

„See pole tema süü. Mul ausalt öeldes ei olnud plaani endale siit koolist sõpru leida," selgitasin.

„Miks mitte?" küsis Leana huvitatult.

„Mul pole elus eriti sõpradega vedanud, seega ma mõtlesin, et pigem hoidun kõigist."

„Usu mind, sul on meiega vedanud," sõnas Christofer muiates. Ma täielikult nõustusin temaga.

„Ja meil on temaga vedanud," lisas Leana ning kallistas mind.

Tüdrukul polnud tõenäoliselt õrna aimugi, kui palju see kallistus minu jaoks tähendas. Ma isegi ei mäletanud, millal keegi mind viimati kallistas. Mulle jõudis see hetk kohal, kui väga ma igatsesin, et keegi mind puudutaks ja mitte selleks, et mind maha lüüa või tirida kusagile, vaid hoolivuse ja armastuse näitamiseks. Viimaste aastate jooksul juhtus seda järjest vähem ja vähem.

-----------------------------------------------------------------------------

Ma tean, et see on suhteliselt lühike peatükk. Kas te tahate see nädalavahetus veel ühte?