Kaks elu: Maiko

Tähelepanu kõrvalejuhtimine

Esmaspäeval helendas isa mind kooli, kus ma sattusin koheselt oma sõprade küsimusterahe alla. Nüüdseks olin kolm päeva läinud olnud, mis pani nad üllatavalt palju muretsema. Ütlesin küll Christoferile, et mul oli perekondlik hädaolukord, kuid see ilmselgelt ei vähendanud nende muret. Veetsin umbes pool tundi, et neile kinnitada, et kõik on korras ja ma ei kavatse enam nii pikaks ajaks ette teatamata ära kaduda.

„Aga sa ikkagi kavatsed ära kaduda? Sa kaod pidevalt kuskile ära. Üks hetk oled sa oma toas ja teine hetk ei suuda keegi sind terve kooli pealt leida," arutles Christofer.

„Võibolla olete te lihtsalt halvad otsijad," pakkusin.

„Sa ei vasta oma peeglile ka."

„Ju ma siis olen trenni teinud või õppinud. Ma ei hoia oma peeglil kogu aeg silma peal," vabandasin end välja. Õnneks peale seda lõpetasid nad selle teema kohta pärimise.

„Igatahes jäi sul reedene kontrolltöö tegemata. Sa ju ikka tead, et see õpetaja ei lase kellelgi töid järele teha, kui sul just ei ole tõendit, et sa olid reaalselt suremas," tuletas Christofer mulle meelde.

Ausalt öeldes kogu selle nädalavahetuse jooksul olin suutnud selle asjaolu ära unustada küll. Arvestades kõige muuga, mis olin hiljuti toimunud, tundus see kuidagi nii tühisena. Samuti polnud ma haiglas olles selle peale mõelnud, et paluda arstil mulle mingisugune tõend kirjutada. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui minna õpetajaga rääkima ja loota, et ta usub mind ning laseb mul töö uuesti teha. Vastasel juhul võisin kogu aine läbi kukkuda.

Peale tunde otsisin selle õpetaja üles ning küsisin, kas võin töö järele teha, kuna mul tõesti ei olnud võimalust seda reedel teha. Ütlesin talle, et ta võib kas või loitsu kasutada, et veenduda minu jutu tõesuses, kuid ta isegi ei vaevunud mind lõpuni ära kuulama. Vastus oli „ei", sest sellised olid tema klassi reeglid ja kõik teadsid neid, seega ma sain ainult ennast süüdistada, et ei olnud õigel ajal kohale ilmunud.

Ükskõik kui palju ma ka peale ei käinud, ei suutnud ma tema meelt muuta. Olin üsnagi kindel, et isegi direktrissi või õppealajuhatajaga rääkimine ei oleks suutnud selle õpetaja meelt muuta, aga kogu minu edasine elusaatus sõltus sellest ühest tobedast kontrolltööst. Kuna ma olin selleks hetkeks juba päris meeleheitele viidud, otsustasin ekstreemsete meetodite kasuks.

„Laske mul see töö järgi teha," käskisin õpetajat, kes sellel hetkel ehmatas päris korralikult.

„Olgu, kui sa nii väga tahad, siis võid selle kohe praegu järgi teha," nõustus ta lõpuks, kuigi ega tal suurt valikuvõimalust ei olnud, sest käsk on käsk.

„Unustage ära, et ma teid käskisin. Mäletage ainult seda, et lasite mul heast tahtest töö järele teha," lisasin, kui õpetaja mulle töö kätte ulatas. Ma olin üsnagi veendunud, et käskimine oli võrreldav spikerdamisega või isegi millegi hullemaga, seega oli parem, kui keegi ei teadnud, et ma seda tegin või üldse teha suutsin.

Peale töö tegemist parandas õpetaja selle kohe minu juuresolekul ära. Ma sain nelja, sest ilmselgelt mul polnud aega olnud, et selleks korrata ja kolme päevaga võib üllatavalt palju meelest ära minna. Vähemalt sain selle tehtud ja ma ei tundnud end sugugi halvasti sellepärast, et olin selleks oma võimeid kasutanud.

*

Kui ma end järgmisel päeval uuesti lossi pidin helendama, kartsin seda üllatavalt palju. Korraks kaalusin isegi ühistranspordi kasutamist helendamise asemel, aga sel juhul oleksin kindlalt tööpäeva lõpuks alles kohale jõudnud. Viimaks võtsin end siiski kokku ning helendasin tööle. Olin seekord kohale jõudes tavalisest palju rohkem väsinud – ju siis kõik minu energiavarud ei olnud veel taastunud. Õnneks ei olnud mul eriti palju energiat tööl olles vaja, kuna Anabell oli kodus ja tegi kodutöid ning kuna ka tal oli üks tähtis kontrolltöö tulemas, otsustas ta trenni mitte minna.