Kaks elu: Maiko

Kas nüüd usud mind?

Sellest päevast edasi ei läinud asjad Anabelli osas paremaks. Ta paistis asju veelgi selgemalt tajuvat ja ei maganud enam öösiti korralikult. Lisaks kõigele muule tundsin kui hirmul ta pidevalt oli. Samas ühel hetkel ei olnud ma enam kindel, kas kõiki neid asju tundsin mina või tema. Ka mina olin stressis, ei suutnud magada ja teatud määral kartsin, mis järgmisel päeval juhtuda võib. Ma võitlesin iga päev selle tungiga printsessi tappa ja seal juures hirmutas mind mõte sellest, mida Monika teeb, kui ma tema käsku ei teosta. Mul olid kõigest mõned päevad jäänud.

Sellel nädalal juhtusin kahjuks praktiliselt iga päev tööl olema, mis tegi asja nii palju hullemaks. Ma isegi ei teadnud, mis koolis toimub. Enamikel päevadel polnud ma üldse kindel, kus ma täpselt olin, sest mul oli liiga palju tegemist oma sisemise võitlusega.

„Kuidas Anabelliga on?" küsis isa minult iga päev tööl. Tavaliselt tuli ta ainult korraks minu juurde seda küsima ning läks siis jälle minema. See oli enamasti ka ainukene hetk päevas, kui ma registreerisin, mis minu ümber toimub.

„Hullem," vastasin iga kord, kuid see ei paistnud mu isa sugugi tegutsema panevat. Ta paistis ikka veel mingisugust erilist märki ootavat.

Kui isa ära oli läinud, järgnesin Anabellile tema toa juurde. Ma käisin seal sees väga harva, kuna tal oli ka privaatsust vaja. Nüüd hoidsin enamasti temast üldse väga kaugele eemale, nagu isa oli soovitanud ja ka minu isikliku vaimse tervise nimel. Tavaliselt püsisin alumisel korrusel, mõnikord läksin lausa õue, isegi kui Anabell oli ülemisel korrusel oma toas. Ma olin üsnagi kindel, et kui mind kõrvale jätta, siis hetkel kõige ohtlikuma asi talle oli ta ise. Tüdruk lasi kogu hirmul enda üle võimust võtta.

Tahtsin siiski veenduda, et temaga on kõik korras, kuna ta oli terve päev täiesti vait olnud, mis ei olnud üldse tema moodi. Kui keegi talle võimaluse andis, võis ta tundide viisi jutustada.

Printsessi toa uks oli lahti, seega piilusin korraks sisse. Selleks astusin lävepakule, mis kägises natuke. Normaalses olukorras poleks keegi sellist heli vist suureks asjaks pidanud, kuid Anabell ehmatas nii kohutavalt, et puhkes hüsteeriliselt nutma. Ehmatades astusin kiirelt tema toast jälle välja, kuid minu pilk püsis endiselt printsessil.

Korraks oli Monika käsk minu peast pühitud. Ma oleksin nii väga tahtnud lihtsalt Anabelli juurde minna ja teda lohutada. Tahtsin ükskõik mida teha, et ta enam ei oleks nii hirmul. Mis kasu minust üldse oli?

Kuulsin kuidas kuninganna trepist üles jooksis ning astusin koheselt kõrvale, et ta saaks oma tütre juurde minna. Õige pea järgnesid ka teised pereliikmed. Vaikselt, kuid kiirelt, eemaldusin kogu olukorrast ja lasin neil asjaga edasi tegeleda. Kõndisin aeglaselt alumisele korrusele ning lootsin, et nüüd äkki hakkavad valitsejad oma tütrele märksa rohkem tähelepanu pöörama.

Varsti peale mind tulid Chris, Elizzia ja kuningas alla ning jätkasid elutoas teleka vaatamist. Kuninganna tuli veidi hiljem.

„Kuidas temaga on?" küsis kuningas oma naiselt üsnagi murelikult.

„Ta läks magama. Ma arvan, et tal on lihtsalt natuke puhkust vaja," vastas kuninganna nii positiivselt kui olukord võimaldas. Ta ei tahtnud teiste laste ees tõenäoliselt rohkem midagi öelda.

Kuna Anabell oli magama läinud, siis minu tööpäev oli teoreetiliselt läbi. Mul polnud midagi paremat seal teha.

„Lapsed, kas teil pole ka aega juba end magama sättida?" küsis kuninganna. Ilmselgelt tahtis ta neid elutoast minema saada.

„Kell pole veel üheksagi," selgitas Elizzia ning vaatas emale segaduses pilguga otsa.

„Lihtsalt lähme üles. Nad tahavad kindlasti arutada millisesse hullumajja Anabell toppida," lausus Chris. Ta oli üllatavalt läbinägelik.