Kaks elu: Maiko

Järelpidu

Läksime Zoraga kiirelt minu tuppa ja potsatasime diivanile istuma, meie mõlema nägusid katmas lai naeratus.

„See oli nii lahe!" arvas tüdruk.

Vaatasin talle kergelt üllatunult otsa. Ma arvasin, et minu käsk oli ka tema peal mõjunud.

„Sa ütlesid, et kui kellelegi pole midagi mõistlikku öelda, siis peaksid nad vait olema. Ma räägin vaid mõistlikku juttu," selgitas ta minu pilku nähes.

„Mul on hea meel," laususin naeratades, „aga sa võid öelda, mida sa tahad. See ei pea olema mõistlik." Ta paistis minu vastuse heaks kiitvat.

„Mida me nüüd siis teeme?" küsis ta. „Mul ei ole sugugi tahtmist praegu magama minna."

„Mul ka mitte. Ma olen endiselt nii vihane nende peale ja oma pere peale. Nad nägid ja kuulsid kõike, kuid ei teinud midagi. Lihtsalt viskasid meid välja. Nad väärivad seda kaost, mis neile nüüd osaks sai." Veri kees minu sees. Vaevu suutsin end rahulikult diivani peal istuma sundida. Ma oleksin hea meelega midagi virutada tahtnud.

„See üks kord ma isegi nõustun sinuga," vastas Zora. Tema rahustav jutt tegi mind sellel hetkel ainult vihasemaks. Ma ei tahtnud maha rahuneda.

„Ausalt öeldes mul ei ole tuju millekski mõistlikuks praegu. Ma tahan teha midagi hullu, midagi, mis mu mõtted sellest ballist eemale viiks," ütlesin Zorale otsa vaadates, kelle silmis paistis midagi vilksatavat. „Ma ei taha jälle nugasid visata. Ma tahan teha midagi, mida me varem pole teinud," lisasin, mille peale tüdruku pilk kerget solvumist väljendas, kuid kadus õige pea.

Ta mõtles hetke ja ootamatult ilmus tema näole kaval naeratus. „Ma tean midagi, mida me varem pole teinud," lausus ta ja tuli mulle lähemale. Ma sain aru, mida ta sellega mõtles ning seekord ma ei takistanud teda. Selle asemel liikusin tüdrukule lähemale ning suudlesin teda.

Meie suudlused läksid väga kuumaks väga kiiresti. Mu käed puudutasid tema nahka, mida tema paljastav kleit ei katnud ja ta tegi oma kätega kiirelt minu pintsaku ja särgi nööbid lahti ning viskas need riideesemed põrandale. Kui ta minu pükste kallale asus, lükkasin ta kergelt endast eemale.

„Ma ei ole selles kindel," ütlesin talle. Mingi osa minust siiski suutis veel mõistlik olla.

„Ole nüüd. Ma tean, et sa tahad," vastas ta flirtivalt.

„Ei," ütlesin otsekoheselt, pannes kogu oma tahtejõu mängu.

„Me pidime ju tegema midagi, mida me varem teinud pole. See ei tähenda midagi." Ta pani käed ümber mu kaela ja suudles mind jälle.

Kuskil kaugel minu teadvuses oli mõistuse hääl, mis ütles mulle, et see ei ole hea mõte ja ma tõenäoliselt kahetsen seda hommikul, aga viha, alkohol ja kaunis tüdruk minu käte vahel surusid selle hääle veel kaugemale eemale. Mul oli tunne nagu ma oleksin Zorast nõiutud. Ma tahtsin igat osa temast.

Tõmbasin tüdruku kleidi tema seljast ja viskasin selle põrandale, kus mõne hetke pärast lõpetasid ka minu püksid. Me läksime suudeldes minu voodisse ja sealt edasi ei mäletanud ma eriti enam midagi, kõigest mõni puudutus, mõni tunne.

*

Ärkasin järgmisel päeval suure peavalguga üksi oma voodis. Tegelikult tuli välja, et kogu mu keha valutas, kui ma end voodis kuidagi püsti ajada üritasin. Proovisin meenutada, mida ma eelmisel õhtul teinud olin, et end nii halvasti tundsin. Oma riideid põrandal maas laiali nähes, hakkas mulle tasapisi meenuma, mis täpsemalt öösel toimunud oli.

Ma olin tõsiselt vihane, aga liiga suures pohmellis, et midagi selle osas teha. Olin üsnagi veendunud, et Zora oli mingit võimet minu peal kasutanud. Ma ei olnud nii purjus olnud, et millegi sellisega nõustuda, aga ometigi olin seda teinud.