Kaks elu: Maiko

Vahelduseks õigel ajal õiges kohas

Muidugi meil polnud uuest korterist suurt kasu, sest mina ja Christofer ei tohtinud endiselt kooliterritooriumilt lahkuda. See muidugi ei takistanud Leanat kogu korteri ümberkujundamisel. Selleks ajaks kui mu palgapäev saabus ja ma olin nõus mööblipoodi minema, oli pool korterit juba hoopis teistsugune. Ta oli jõudnud tapeedi seintest maha tõmmata, seinad üle värvida, terve hunniku patju ja igasugust muud pudi-padi osta. Ja mina olin veel arvanud, et tal on raha vaja.

„Ma ei teinud sinu toaga midagi," selgitas ta. „Saad selle ise kujundada täpselt nii nagu tahad või siis jätta selliseks nagu see on."

Läksime siis kõik koos mööblit ostma, kuigi Leana tegi põhimõtteliselt kõik meie eest ära. Mitte et me ei oleks tahtnud aidata või millegi üle otsustada, aga tüdruk lihtsalt ei lasknud meil seda teha. Samas kui me lõpuks kõik asjad korterisse õigesse kohta saime, pidime Christoferiga tunnistama, et Leana teadis, mida ta tegi. Kahjuks jäi see nüüd suve ootama, et me saaks seal rohkem aega veeta.

*

Kogu selle korteriteema, töö ja kooli kõrvalt möödus aega päris kiirelt, kuni ühel neljapäeval sain juba poole päeva pealt koju, kuna kuningas ja kuninganna otsustasid rohkem aega oma perega veeta ja lastel oli jõuluvaheaeg nädala lõpus hakkamas, mistõttu veetsid nad suurema osa ajast kodus, kuna koolis ei toimunud enam eriti midagi. Neil polnud korraga nii palju ihukaitsjaid majja vaja, seega mul lubati oma perega rohkem aega veeta, kuna mul oli põhimõtteliselt kool juba läbi, ainult mingi jõulukontsert ja pakkimiseaeg olid jäänud, aga kumbki neist polnud minu jaoks eriti oluline.

Nüüd tekkis mulle jälle võimalus üritada oma perega paremini läbi saada. Ega ma vahepeal ei olnudki rohkem koju jõudnud. Mitte et mul oleks seal midagi teha olnud, kui vanemad olid tööl ja kaksikud koolis või õppisid oma tubades.

„Maiko, sa oled nii vara kodus!" imestas Melissa, kes minu suureks üllatuseks oli samuti kodus. „Mul on nii hea meel selle üle!" See hea meel kõlas, nagu ta tahaks minust midagi.

„Miks sa nii vara kodus oled?" küsisin vastu.

„Ma tulin ainult korraks, kuna ma unustasin osad dokumendid koju. Aga kas sa saaksid mulle ühe teene teha?" Ja mul oli õigus.

„Ikka," nõustusin, sest ega mul üksi kodus olles midagi niikuinii teha ei olnud.

„Ma pidin täna kaksikutele kooli järgi minema, aga ma tõesti ei jõua, kuna mul on kliendiga kokkusaamine ja ükski muu aeg ei sobinud talle. Kas sa võiksid minu eest neile järgi minna?"

„Kas nad pole juba piisavalt vanad, et ise koolist koju tulla?" Anabell käis küll ise kooli ja koolist koju. Kaksikute kool oli küll veidi kaugemal kodust, aga nad oleksid vabalt saanud bussiga tulla.

„Selleks ajaks kui neil kool lõppeb on väljas juba pime ja ma ei taha, et nad linnas üksi kondaksid. Pealegi nad ootavad mind. Ma ei saa neid sinna lihtsalt ootama jätta ja nad mõlemad suutsid kuidagi korraga oma peeglid ära kaotada."

„Kunagi peavad nad ju hakkama üksi ka koolis käima."

„Ma tean, kullake, aga me mõlemad teame, et nad pole nii iseseisvad kui sina. Sa oled terve elu suutnud enda eest ise hoolitseda, nemad mitte nii väga. Nii et äkki oled neile nüüd hea vanema venna eest ja lähed neile järgi?"

„Jaa, olgu, eks ma lähen neile järgi," nõustusin. See oli parem, kui niisama toas passimine.

„Super, neil lõppeb kool kell pool viis," ütles ta ja tormas oma kontsade klõbina saatel majast välja. Neil oli ikka õudne kool - mul ei lõppenud ükski koolipäev nii hilja.

Vaatasin lihtsalt elutoas telekat, kuni kell sai pool viis. Siis helendasin end nende kooli vastas asuvasse parki. Bussiga ei viitsinud ma küll neile järgi minna.