Kaks elu: Maiko

Kohtumised

Koju tagasi jõudes ei muutunud eriti midagi. Isa ütles mulle, et kui ma kavatsen jälle Demonikale põgeneda, siis ei lase ta mul Monika juurde üldse enam kunagi tagasi minna. Ma vastasin talle, et mis mõtet on mul tema juurde minna, kui ta seda ei taha. Mulle siiski tundus, et isa üritas mu tuju kuidagi paremaks teha ja näidata välja, et ta hoolib, aga ta lihtsalt ei osanud seda kuidagi teha.

Melissa ostis mulle järgmisel päeval peegli, et ma tema oma talle tagasi annaksin. Sisemas oli Melissa õnnelik, et ma ta peegli pihta panin, sest nii võis ta tööle vabanduse tuua, miks ta nädal aega korralikult tööd polnud teinud. Demonikal olles olin peegli hääletu peale ja tagurpidi lauale pannud, sest see helises kogu aeg.

„Mul on üks tingimus sulle," ütles ta mulle peeglit ulatades. „Kui ma sulle helistan, siis sa võtad vastu." Ma nõustusin selle tingimusega, sest see tähendas ka seda, et ma võisin majast välja minna millal tahtsin.

*

Ühel suvalisel päeval mööda tänavaid sihitult ringi lonkides kohtasin ma kampa tüüpe, kes ühel kõrvaltänaval üritasid oma võimetega pudelitele pihta saada, mis nad endast veidi eemale seisma olid pannud. See tundus nagu põnev mäng, seega ma küsisin neilt, kas võin liituda.

„Kas sa üldse oskad oma võimeid kasutada?" olin nende esimene küsimus.

„Jah, muidugi," vastasin.

„Kas sul on raha?"

„Ei."

„Siis sa ei saa mängida, sest me mängime raha peale. Võitja saab kõik endale."

„Kas ma selle peale võin mängida?" küsisin oma peeglit panti pannes.

„Kui sa just väga tahad," nõustusid nad. „Aga kui sa kaotad, siis tagasi sa seda enam ei saa."

„Ma tean." Ma ei olnud tegelikult kindel, kui hea plaan see oli. Ma lihtsalt tahtsin mängus kaasa lüüa ja uusi tutvusi saada. Samas teised paistsid olevat seda juba kaua mänginud ja nad olid väga osavad sihtijad.

„Kas ma pean kõik pudelid lihtsalt pikali saama ükskõik kuidas?" küsisin.

„Pikali, katki, vahet pole. Peaasi, et nad ei oleks enam seal, kus nad praegu on."

Seisin määratud kohale ja vaatasin pudelitele otsa. Need olid päris kaugel, seega selle asemel, et tulekuulidega neid ükshaaval maha koksata, sulatasin pudelid lihtsalt suure tulejoaga üles. Poistel, kellega ma koos olin, jäi suu ammuli.

„Kui vana sa oledki?" küsis üks neist.

„Neljane."

„Ja sa oskad sellist asja teha? See ei ole normaalne."

„Ma tean," vastasin ükskõikselt.

„Kas sa tahad meie kambaga liituda?" küsis kõige vanem neist.

„Ikka," nõustusin. See läks lihtsamalt, kui ma kunagi oleks arvata osanud.

Kuna ma võitsin, siis olid nad ka kogu raha nõus mulle loovutama. Ma olin tegelikult alguses kahtlustanud, et nad saavad väga kurjaks, kui ma neid võidan, kuid nad olid lihtsalt äärmiselt üllatunud. Ma ei hakanud nende raha vastu võtma, kuna mul polnud seda vaja. Mul oli kõigest hea meel, et ma oma peeglist ilma ei jäänud, sest siis oleks Melissa küll pahaseks saanud.

Aja jooksul õppisin neid kõik paremini tundma. Meil oli kambas koos minuga kuus magiaani. Ma olin ainukene, kellel olid „normaalsed" vanemad. Teised olid kas kasuperedest pärit, kodutud või joodikutest vanematega, kellele oli neist täiesti ükskõik. Oma elu nende omaga võrreldes hakkasin aru saama, kui vedanud mul siiski oli.