Kaks elu: Maiko

Ohverdus

„Lõpetage! Ma muutsin oma meelt!" ütlesin, kuid ainult deemon minu kõrval paistis mind kuulvat.

„Kas sa teed nalja?"

„Ei. Ma ei taha tema surma," selgitasin. Elu oli väärt elamist. Printsess võitles oma elu eest ja ma jõudsin järeldusele, et peaksin ka hakkama enda oma eest võitlema. Alla andmine ei olnud lahendus. Ma tahtsin elada, tõeliselt elada, mitte lihtsalt elus püsida.

„Kahju küll, aga meie tahame," vastas deemon.

„Ma ei maksa teile, kui te ta tapate," ähvardasin.

„Meid ei huvita. Kes iganes tapab väljavalitu saab deemonite seas legendaarseks. Me ei pea enam kunagi raha pärast muretsema."

„Olgu. Kuidas oleks kui ma maksan teile mida iganes te tahate, et printsess ellu jätta?"

„Kuidas oleks, kui me teeme, mida me tahame ja sa püsid vait või me tapame su koos temaga."

See ei läinud üldse nii, nagu ma olin arvanud. Kui ma tahtsin Anabelli surma, oli kõik väga lihtne olnud. Nüüd kui mul tekkis tahtmine teda siiski elus hoida, tundus see täiesti võimatu. Pidin tunnistama, et need deemonid olid tõepoolest head oma töös, kuid see teadmine polnud sugugi lohutav.

Minu peegel oli kuskil mere põhjas, seega ma ei saanud kellelegi helistada ja mu võimed ei toiminud, sest me olime Maal. Ma oleksin pidanud seda loitsu enda peal ka kasutama, mis ma deemonitele andsin. Mul hakkas aeg otsa saama, seega lihtsalt hüppasin Anabelli ja Astori vahele. Viimane neist vaatas mulle segaduses pilguga otsa.

„Mis siis nüüd?" küsis ta häiritult. „Kas ei või siis deemonil lasta ära tappa üks mõttetu väike tüdruk?"

Üllatusmoment oli minu kasuks, seega selle asemel et hakata talle jälle selgitama seda sama, mida ma ta paarilisele olin rääkinud, ründasin teda. Jutustamisest poleks niikuinii mingit kasu olnud, kui nad juba nii veendunult olid otsustanud printsessi ära tappa.

Ma nii soovisin, et omaksin vähemalt käskimise võimet sellel hetkel. Oleksin saanud nad mõlemad panna üksteist ära tapma. Samas hea plaan oleks olnud ka palgata vähem osavad deemonid. Astor ja ta paariline polnud mingid alamklassi deemonid. Nad polnud ka kõrgklass, aga nende tapmine oli oluliselt raskendatud sellegipoolest.

„Vaata ette!" hüüdis Anabell. Märkasin, et teine deemon oli mu seljataga, vaevu jõudsin tema tulekuuli eest ära põigata. Ma ei suutnud päris mitut asja sellel hetkel uskuda, esiteks seda, et tüdruk mind päriselt ka nägi, ja teiseks, et ta oli mind hoiatanud.

Samal ajal kui ma Astoriga hõivatud olin, võttis tema kaaslane Anabelli ette. Ma suutnud üksi mõlemaga tegeleda. Mul oli vaja kuidagi kiirelt vähemalt ühest neist lahti saada, aga see ei tahtnud üldse õnnestuda.

Isa oli mulle pidevalt öelnud, et peaksin kahevõitlusele keskenduma, et mul läheb seda elus vaja ja et ma ei saa alati oma võimetele lootma jääda. Siiani olin kogu aeg arvanud, et ta jamab minuga, aga nüüd sain aru, miks ta seda rääkinud oli ja sada protsenti kahetsesin, et polnud teda uskunud. Ma ei olnud piisavalt hea, et neid deemoneid võita, vähemalt mitte ilma võimeteta. Oleksin kõiki neid jõu ja kiiruse trenne pidanud palju tõsisemalt võtma.

Kahjuks tundus, et ka deemonid olid jõudnud järeldusele, et kahega korraga tegelemine pole kõige mõistlikum ja kuna mina olin suurem oht, otsustasin nad esmajärjekorras minust lahti saada. Mul oli tegelikult hea meel, vähemalt jätsid nad Anabelli rahule. Samas teadsin, et kui ma suren, siis pole tüdrukul mingit lootustki, seega ma ei saanud alla anda.

„Jätke ta rahule!" hüüdis printsess meeleheitlikult. See oli küll väga rumal temast. Sellega ei teinud ta muud, kui tõmbas tähelepanu tagasi endale.