Kaks elu: Maiko

Rööv

„Kas sa ei kavatsegi meid enam ümber mõtlema panna?" küsis Sten minult umbes tund aega enne Maale minemist. Ma ei olnud neid tegelikult üritanudki eriti ümber mõtlema panna, pigem lihtsalt vältisin neid, et nad ei saaks midagi teha. Vähemalt ilma minuta mitte, sest nii oli väiksem võimalus vahele jääda või suurde jamasse sattuda. Nagu ausalt, kui mind läheduses ei olnud, paistis neil kamba peale üks aju olevat, mis viis neid pidevalt väga halvale teele.

„Ei, ma arvan, et sellest tuleb üks väga lahe õhtu," vastasin vandenõulaslikult naeratades ja kontrollisin üle, kas mul olid kõik asjad kaasas.

Igal ühel meist oli must kott, kuhu kogu kraam sisse panna. Peegel, et hädaolukorras üksteisega kontakteeruda, ja mask, juhuks kui loits teeb midagi enamat, kui meile võimed annab ja asju kaasa võtta laseb. Varasemalt Maal käies oli meil aeg-ajalt tunne nagu inimesed Maal reaalselt näeksid meid ja me ei tahtnud sellega riskida.

Kui kõik valmis olid, seisime ringis ja laususime koos loitsu. Nagu ka eelnevatel kordadel, kui seda katsetanud olime, tundsin koheselt kuidas maagiline energia minu ümber koguneb ja mind kuidagi palju võimsamaks muudab.

Seejärel jätsime hüvasti ja läksime paarides oma vastavate akende juurde. Kõik aknad asusid kergelt veidrates kohtades nii Maagias kui Maal, sest vastasel juhul oleks igaüks võinud neist kogemata läbi minna. Aknad olid samuti asjad, mille kohta ma oma isalt enne küsinud olin.

Teoreetiliselt viis üks aken teise aknani. Ei olnud võimalik, et üks aken sai viia kedagi mitmesse erinevasse kohta. Samas oli teooriaid, mis väitsid, et kui sa ei tea, kuhu sa minna tahad, on võimalus jääda kusagile keskele kinni. Isa ei osanud selle peale midagi öelda. Ta väitis, et ta oli alati lihtsalt loomulikult mõelnud läbi akna minnes, kuhu ta täpselt minemas on.

Seetõttu kui ma nüüd Andiga vana raudtee silla all seisin ja aknale otsa vaatasin, mõtlesin Maale, samal ajal kui sealt läbi kõndisin ja end taaskord raudtee silla alt leidsin, kuid seekord juba Maal.

„Meil on üks tund, parem teeme kärmelt," ütles Andi ja praktiliselt jooksis meie sihtmärkide suunas. Ma ei teadnud, kas see tuli elevusest või ta reaalselt arvas, et meil millegi pärast läheb nii kaua aega. Me olime juba varem aega arvestanud ja selle kohaselt ei oleks isegi rahulikult kõndides tohtinud meil tundigi minna. Sellest olenemata panin endale maski pähe ja jooksin talle järgi.

Esimene koht, kuhu me läksime, oli juveelikauplus. See oli suurem kui need, mida ma Kronal näinud olin, mitte et ma neid väga palju näinud oleks. Selle suurus oli ka üks põhjus, miks me selle valisime.

Kui me kauplusesse sisenesime, olid seal mõned inimesed. Keegi ei paistnud meid märkavat, kuigi heitsid kahtlustavaid pilke uksele, mis nähtavalt iseenesest oli kinni ja lahti läinud. Ma käivitasin tuletõrjealarmi ja samal ajal kui inimesed evakueerusid, tegime Andiga salaja kõik riiulid tühjaks, samuti ka tagaruumi. Panin ka poe kardinad põlema, et inimestel oleks rohkem tahtmist oma tähelepanu kusagil mujal hoida.

Peale seda läksime järgmisesse kauplusesse ja järgmisesse. Millega me ei olnud arvestanud, oli see, et sellised järjestikused veidrad sündmused nii lähestikku asetsevates kohtades tõmbavad päris korralikult tähelepanu. Umbes veerand tunniga oli kohal politsei ja tuletõrje. Meil oli palju keerulisem nii ühest kohast teise märkamatult liikuda.

„Ongi meie viimane sihtmärk," lausus Andi rõõmsalt kui ühe panga ette jõudsime.

„See ei olnud meie plaanis," vastasin.

„Nüüd on. Seal ei ole ainult raha, vaid kulda ka. Teised said kõik ühe panga, me väärime ka ühte." Pangad olid meie plaani alles siis lisandunud, kui Sten ühel päeval Maal olles oli juhuslikult märganud ühte meest kullakangiga pangast väljumast. Enne seda olid pangad täiesti plaanivälised olnud. Peale seda moodustasid need üllatavalt suure osa röövist.

Teised olidki peamiselt väärismetallide järgi läinud. Meie tööks olid juveelid ja kalliskivid.

„Me jääme hiljaks, kui me sinna läheme," väitsin.

„Ole nüüd! Meil on üle kahekümne minuti aega ja sa oskad teleportreeruda. Sinu jaoks pole ju mingi probleem sinna korraks sisse minna ja siis välja tulla."

„Ma pean olema näinud seda kohta, kuhu ma lähen," selgitasin.

„Siis teeme seda vanakooli moodi." Andi võimeks oli olla väga tugev ja kuna meil polnud absoluutselt vaja endale liigset tähelepanu tõmmata, siis ma sugugi ei pooldanud tema plaani kogu pank lihtsalt maatasa teha.

„Ei, oota. Mul on parem mõte," väitsin ning selgitasin talle oma plaani.

Jätsin ta siis üksi koos meie röövitud kraamiga ning sisenesin panka. Mul polnud õrna aimugi, kus nad täpselt oma kulda hoidsid, seega improviseerisin kiirelt lühikese loitsu, mis mind selleni juhataks. Õnneks see toimis ning õige pea leidsin end suure seifi eest, kuhu ma juba niisama sisse ei saanud.

Nagu varasemalt öeldud, siis Maa polnud otseselt maagia eest kaitstud, seega kui ma järgmise loitsu improviseerisin, mis mulle ukse lahti tegi, tundus see lausa liiga lihtsana. Sisse minnes tõmbasin ukse enda järel kinni, et keegi ei hakkaks lahtist ust kuidagi kahtlaseks pidama. Seejärel krabasin nii palju kullakange kui mulle kätte mahtus ning teleportreerusin Andi juurde, kes mind juba lahtise kotiga ootas. Ta oli vahepeal kõik meie eelneva kraami ühte kotti mahutanud, et teine kulla jaoks vabaks teha.

Nii käisin teleportreerudes mitu korda edasi-tagasi, kuni rohkem enam kotti ei mahtunud. Siis otsustasime tagasi minna. Seal juures oli muidugi hea, et Andi ebanormaalselt tugev oli ja kogu seda kulda tassida jaksas.

Tee, mida aknani jõudmiseks kasutama pidime, oli nüüd täis politseinike, kes kõiki juuresolijaid küsitlesid, et meie maagilist röövi kuidagi lahendada. Heitsime Andiga üksteisele vandenõulasliku naeratuse ning kõndisime aknani. Sinna maani oli meie plaan läinud rohkem kui ideaalselt.

Tagasi Maagiasse jõudes oli meil vaja kõndida kõigest paarsada meetrit, et tagasi oma baasi jõuda ja siis võisime rahulikult nautida kõiki oma röövi hüvesid.

----------------------------------------------------------------------------------

Sellepärast siis töötabki Maiko Anabelli heaks.